Tapio Vares Vahel siiski kohtab maantee ka kogemata kombel viivuks metsa. Kahjuks on siingi Ameerikast pärit võõrliik robiinia laiutama hakanud. Kas mõne aja pärast on terve Kesk-Euroopa robiiniatest risustatud? Paistab, et see on vaid aja küsimus. Seni pole see muidu ju iseenesest tore liblikõieline puu veel kõikjale jõudnud. Näiteks Varssavi ja Lodzi vahel Rawa Mazowiecka lähistel.
Robiiniad kadusid ja männiku sekka ilmusid valgepöögid (Carpinus betulus) ning kivitammed (Quercus petraea). Jõudsin viimaseid bussiaknast vaid sekundite vältel silmata, ent mulje oli taas kord üllatav. Pole see kivitamm üldse nii väga meie hariliku tamme moodi! Pigem viisid suurte madalahõlmaliste läikivate lehtedega kivitammed mu mõtted kaugele Ameerikasse, kus igasugu tammeliike on looduses jalaga segada. Nii eksootilised tundusid need kivitammed. Euroopa on paraku liigivaene. Näiteks põhja pool Karpaate on valdavalt vaid kaks tammeliiki: harilik ja kivitamm. Alles Slovakkias lisanduvad austria ja karvane tamm, lõuna pool Alpe ja Balkanil lisaks veel mõni liik.
Sel septembrikuisel reisil Kesk-Poolasse telkisime Rogowi valgepöögimetsas. Seal tundus, et selline mets on mu kõige lemmikum metsatüüp üldse. Ülemises rindes kõrged männid ja mõni kivitamm. Teises rindes üha aina valgepöögid. Toredad, veidi vaolise saleda-sileda tüvega kaseliste sugukonna esindajad. Tekkis nukker küsimus: miks ometi pidid kliima jahenemise tagajärjel kaduma valgepöögid Eesti aladelt? See võis juhtuda kõigest üks-kaks aastatuhandet tagasi. Nii et ses mõttes viibisime nüüd nagu ajamasina abil Eesti muinasmetsas…
Erinevalt veidi tõsiseilmelisest ja üheülbalisest hariliku pöögi metsast on valgepöögi-männi segametsad hästi hea ja sõbraliku meeleoluga. Sellise metsa all oli ka mõnus liikuda: rohurinne peaaegu puudus, vaid pruun varisekiht, sekka jänesekapsaid ja sõnajalgu.
Harilik valgepöök on kõikjal Poolas tavaline, tema peamine levila ulatub Leedu lõunaosani. Seevastu harilikud pöögid näitavad Poola kliima erinevusi: nad levivad rannikupiirkonnas, lääne- ja lõunaservas. Puuduvad aga Kesk- ja Kirde-Poolas.
Rogow on valgepöökide pärusmaa, harilikud pöögid siin puuduvad.
See-eest leidus metsas euroopa nulu (Abies alba) sambaid. Küllap istutatud puud? Nulg vist Kesk-Poola tasandikel looduslikult ei kasva, vaid ilmub laialdaselt maastikupilti alles Lõuna-Poola mägedes. Siin Rogowi metsas on need andnud ohtralt järelkasvu. Koduselt sarnane pilt nagu Hiiu-Suuremõisas.
See oli tore mets. Ümber aina valgepöögid, ladvalehtedes juba sügisese pööripäeva kollakat tooni. Paraku oli meil arboreetumis avastamist nii palju, et sellesse metsa jõudsime õhtuhämaruse eel, hommikuti aga sadas. Üks pisut talutavam foto on siiski võimalik selle jutu illustreerimiseks lisada.
