Rahul Salakose ambrapuuleidudega, asusime kõmpima edasi lääne poole, sihiks Nani järv.
Paremal sinas kaugel all meri, vasemal saatis okasmetsane Profitis Iliase mäemassiiv, selle laugemas alumises osas valdas värvitamme kevadiselt heleroheline makja.
Maantee kulges üsna rõhtsalt piki platood, mis on suuresti üles haritud. Silma jäi moonidest punasetäpilisi istandikke, mandlipuid, aprikoosi- ja virsikupuid. Muld oli paeklibune ja vahemereliselt klassikaline punane. Leidsin oma suureks rõõmuks ka ühe istutatud, parasjagu õitsva põhjamaise õunapuu.
Metsikut loodust esindasid suurtes kollastes liblikõites spartsiumipõõsad ja valgete kellukatega stüüraksid. Haruldusena jäi ette toskaana kuslapuu (Lonicera etrusca). Roodosel ei kasva ühtegi teist kuslapuuliiki peale selle vääntaime. Ei ole Roodosel ka kukerpuid ega lodjapuid ega saareliike ega humalpööki ega… Kuid see-eest on stüüraksid ja ambrapuud. Ja looduslikud küpressid. Enne metsa jõudmist nautisime veel teeveerte rohuseid lilleniite. Ju siin imbub mäemassiivist piisavalt niiskust, et selline rohustu saaks kasvada. Ka puudub siin kääbuspõõsaste früügana.
Nii nagu niidud näisid koduselt parasvöötmelisena, nii mõjus tuttavlikult ka varjukas okasmets. Männid ja kuused! Tegelikult pikaokkalised kreeta männid ja vahemere küpressid. Kreeta, Roodos, Kos ja Symi on enamvähem ainsad paigad Euroopas, kus kasvab see tõeline, algupärane laiuva võraga küpress (Cupressus sempervirens var horizontalis). Teada-tuntud sammasküpress on tegelikult pelk aedvorm ning Itaalias ja mujal sissetoodud värk. Küpressielamustest kirjutan ma aga järgmises loos. Niipalju vaid, et eemalt meenutab tume looduslik küpress väga meie kuuske.
Väikese kiriku juures näitas viit Nani vana kloostri suunas. Kruusatee hüples üle küngaste. Ümbruses valdas maaidüll väikeste veinipuuaedade, õlipuu- ja tsitruseistandikega.
Tee sukeldus ojanirekese orgu, saades viivuks kaaslaseks plaatanipuud. Edasi väike mäehari, siis järgmine org, plaataniterivi põhjas looklemas. Maastikku ilmus tagasi früügana. Siin olid lillad ja valged kiviroosikud (tsistused) juba suuresti õitsenud ja sedamaid polnud früügana enam nii imeline kui Psinthoses nähtu. See-eest leidsime siit uue liigi: lavendli. Roodosel ei kasva mujalt Vahemeremaadest nii tuttavaid laia- ja ahtalehiseid lavendleid, siin on esindatud ainult prantsuse lavendel (Lavandula stoechias). Tema õied on sootuks teistsugused: tumedad õisikumugulad, peal heledamat lillat värvi lehtedelehv tolmeldajaid ligi peibutamas. Ka pole liigil teada-tuntud mõnusat lavendliaroomi, lõhnab omamoodi.
Ja äkki oligi all Nani järv. See on Roodose saare ainus looduslik järv, tekkinud XIX sajandil maalihke tagajärjel. Arvatav lihkekoht helendas läänepoolsel mäenõlval: helehallid kaljusambad, rusu, allpool metsane kaldus seljandik järvel ees. Oja sulises allavoolu, plaatanite rivi. Järve kaldal kasvab vanu uhkeid kreeta mände, on ka mõni plaatan. Väga järske veerusid katavad tsistused ja ogalised liblikõielised põõsad. Veidi lavendlit. Otse järvekaldal ja vees tamariski madal võsa ja üle pea mungapipra (Vitex agnus-castus) tihnik. Aprillis oli see veel üsna raagus.
Väike veepeegel oli tasane, kostus veelindude häälitsusi, konnade krookseid, üks sääsk pinises. Järv on pindalalt tilluke, ent kohapeal tundub siiski üllatavalt suur. Igati maaliline paik.
Lääneranda suubus sügavas orus ojanire, tilkudes kuuldava hüpnotiseeriva heliga alla. Siin kasvas viigipuid, õlipistaatsiaid, smiilaksite ogalisi vääte. Oli suisa lopsakaid üle jala pikkade lehtedega sõnajalgu. Dryopteris pallida? Saarel vist õige haruldane vaatepilt. Selaginelle roomles maas ka.
Kahjuks ei ela järves enam saare ainsat mageveekala, karpkalaliste sugukonda kuuluvat väikest gizanit (Ladiogesocypris ghigii). Veerand sajandi eest pumpasid inimesed kogu järvevee oma põldudele ära. Nüüdki nägime aplaid voolikuid madudena kaldalt vetesügavusse sukeldumas. Õnneks on gizanid säilinud mitmes saare jõekeses ja suures, hiljuti üles paisutatud Gadourase järves.
Jäime telkima järvest eemale ühele niiduterrassile, kust avanes lummav okasmetsane oru ja mägede panoraam. Taustal lagekaljune, saare kõrgeim, Attavyrose mägi, mille tipp küünib 1216 m üle merepinna. Üksikud puudeträpsud näitavad, et tegelikult võiks metsaga olla kaetud seegi koonus.
Õhtul, pimenedes, läks Nani järve poolt kaikuv konnakontsert eriti valjuks. Imelikult krõgisev-kudrutav: „Kraaksa-kraaksa-krõks-krõks.“ Mis liigiga tegu? Kas rohekärnkonn (saare tavalisim konnaliik) teeb sellist häält? Muide, varem oli rohekärnkonn levinud Kagu-Eestiski, on nüüdseks säilinud aga vaid Piirissaarel.
Kuulates seda konnade möllu, kirjutasin tagurpidi Suure Vankri all oma päevikusse: „Roodos on õnnelik Vahemere saar. Siin on küllaldaselt alles metsi ja magedat vett. Väga paljudel Vahemere saartel pole nii hästi läinud.“
