70ndatel aastatel alguse saanud idee, proovida maailma päästa heade eeskujude abil, vormis Inimene ja biosfäär programmi (Man and Biosphere MaB) uut tüüpi biosfääri kaitsealad, kus lisaks klassikalisele looduskaitsele püüti leida uusi majandusmudeleid, mis säästaksid loodusressursse, arvestaks kogukondadega ning põhineks teadusuuringutel ja heal haridusel.
Meie taasiseseisvumise koidikul (1988–1989) tundus, et sellist tüüpi ala võiks anda vabaduse tunnet kinnisesse ja läppunud nõukogude õhustikku ja pakuks võimalust UNESCO egiidi all endast märku anda vabale maailmale. Nii loodi mitmete teadlaste eestvõtmisel (eelkõige professor Hans Trass ja Tallinna Botaanikaaia direktor Jüri Martin) Lääne-Eesti saarte biosfäärikaitseala, mis kinnitati 27. detsembril 1989. aastal ENSV Valitsuse määrusega nr. 426. Loodud kaitseala oli märkimisväärse suurusega – 1,6 miljonit ha ning haaras Eesti suuremad saared – Saaremaa, Hiiumaa, Muhu, Vormsi, Ruhnu ja nendevahelise mere. UNESCO tunnustas ala 1990. aasta märtsis.
ja