Mu telefonis on märge, et viimati vestlesin Vaino Väljasega 13. novembril 2023. Helistas ta selleks, et vabandada intervjuu edasilükkumise pärast. Olevat arstide hoole all.
Esimest korda rääkisime me oktoobri alguspäevil. Helistasin talle ise, et küsida, kas ta annaks intervjuu seoses Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni 35. aastapäevaga 16. novembril. Vaino Väljas oli väga lahke ja üllatunud, et Hiiumaalt helistatakse.
Ta palus, et kas ma saaksin veidi täpsemad teemad talle kirjaga ette saata ning siis ta helistab mulle tagasi. Panin kokku kümme küsimust ja lisasin kirjale Hiiu Lehe paari nädala taguse numbri, kus sees külalugu tema kodukülast – Külakülast.
Läks veidi aega mööda, kui tol novembri teisipäeval heliseski telefon. Esmalt kiitis Hiiu Lehte, et me ainsana Eestist meenutasime seda tähtpäeva. Ta kinnitas, et kohe, kui arstide hoole alt pääseb, saame kokku. Ta olla oma mõtteid juba kirja pannud ning paneb mulle need kirjakohad ja mõned raamatud valmis, mida ma siis kasutada saan.
“Aga ühel teemal tahaks ma kindlasti rääkida, millest ma pole eriti rääkinud,“ võttis ta jutuotsa üles, kuigi kõne hakkas juba lõppema. Jutt läks sellele, kuidas diplomaadina töötamise aastatel tollaste riigijuhtidega Hiiumaast rääkis. Jutust käisid läbi Nicaragua presidendi Daniel Ortega ja kunagise ÜRO peasekretäri Javier Pérez de Cuéllari nimed, sekka meenutused lapsepõlvest Hiiumaal.
Ma lihtsalt kuulasin, kuid ei kirjutanud ridagi üles. Pidime ju kohtuma.
Kõik, millest ta telefonis rääkis, ei jäänudki detailides meelde, kuid meelde jäi Hiiumaa-armastus. Nüüd ma mõtlen, et see oligi vastus kõikidele neile küsimustele, miks toona Eestis asjad läksid nagu läksid. Kõik on kinni armastuses kodu vastu. Kodumaa ja kodusaare.
