Alates maikuu teisest poolest kuuleme tihti inimeste suust, et nad on kuulnud selle aasta esimest kägu. Oma ilmeksimatult eristatava “kuk-kuu” lasevad kuuldavale vaid isaslinnud, kes paar päeva peale kohale jõudmist veenduvad, et on oma tavapärasel territooriumil ainuvalitsejad ja alustavad pulmalauludega.
Kuna kägu näib väga sarnane raudkullile nii oma värvi kui ka suuruse poolest, pole ta aga iial väiksemate lindude lemmik ning peab pidevalt taluma pisemate rünnakuid ja ägedat sõjakisa.
Tavapäraselt katsuvad isased käod jääda sama ruutkilomeetri sisse, kust nad ise pärit on. Emaslinnud aga omavad suuremat territooriumi ja enamasti ühtib see osaliselt mitme isaslinnu alaga. Emaslind paaritub sageli mitme isaslinnuga ja otsib oma kuni kahekümnele munale alati uue pesa.
Kuna kägu muneb mitmepäevaste vahedega, on oma pesa loomine suhteliselt mõttetu, kuna kurn ei oleks kunagi samavanustest munadest koosnev ja enamik munetud munadest jõuaks rikneda enne viimaste munemist.
ja