Üks Kassari eripärasemaid kohti on minu meelest Esiküla tammik. Aprilli lõpus, kui õitsele puhkevad kuldtähed ja lillaroosad harilikud lõokannused, avaneb seal Hiiumaa mõistes ainulaadne vaatepilt.
Paraku on selle iluni veel üksjagu aega. Kuid mis jääb vajaka põhjamaises looduses, seda üritab inimene korvata tuues omale aeda lõunamaiseid lilli. Selliseid, kes võivad ka siin, kõrgel laiuskraadil keset talve õide puhkeda.
Neid on oma kodu ümber istutanud ka Maret Vähejaus. Muidugi ei võtnud mind sel vihmatibalisel 10. jaanuaril seal vastu mingi pöörane kirev lillemeri. Pigem rohetasid õunapuudealused alles sadadest tagasihoidlikest haljastest orastest, millest peaks kevade tulles puhkema kirgaslillede, siniliiliate, krookuste ja linnupiimade õied… Aia taga heinamaalapil ilmub kevade edenedes aga nartsissiväli. Oleks tulbiväli ka, kuid paraku hävitasid metssead tulbisibulad ära.
Täiesti õiteta ma sel jaanuaripäeval siiski ei jäänud. Näiteks kollendas-ilutses topeltõieline priimula. Kollased õienupud ilmestasid lumekuppusid ja roosad õied olid puhkenud lumeroosidel.
Kollasekirjulehelise igihalja Fortune’i kikkapuu külje all vaatasid aga vastu ümaralehise alpikanni tumeroosalillakad longus piklikud õienupud. Umbes-täpselt viis tükki neid seal oli. Uhke olnuks muidugi hõbemustrileheline alpikannivaip, õitest kirjatuna, aga nii ahneks ei maksa muidugi kah minna.
Sibullilledest rohkemgi tundub aga Mareti aia vapitaim olevat puispojeng. Neid on tal igat sorti, liiki ja mõõtu. Maret ise kahetses, et hetkel pole muidugi mingit õie- ega leheilu näha, kuid hoopis enam võlusid mind pojengide raagjad skeletid ise. Alles see oli, kui ma neist midagi arvata ei osanud. Tuttavad ikka mainisid oma puis- ehk põõsas-pojenge, mina mõtlesin seda kuuldes miskipärast aga tavalistele rohtsetele pojengidele. Need vanad tuttavad ülitäidisõielised aiapojengid on minu maitse jaoks liiga lopsakad. Lõpuks jõudis mu pikkade juhtmete kaudu kohale, et puispojeng tähendab just seda, mida nimi ütleb: puitunud okstega pojengipõõsast. Ja need nii eksootilise moega põõsad jäävad meie kliimas vabalt ellu.
Maretil on mitu madalakasvulist kollase topeltõiega puispojengi. Haruldane on Delavay pojeng, kellel tulevad suvel rohekaskollased lihtõied. Oranži ja punase õiega sort läksid tal välja, kuid see on sirgunud juba julgelt rinnuni. Lisaks on tal ilusad sõrmjad lehed – kiitis pojengipõõsa omanik.
Tõelised gigandid on aga Rock’i pojengid. Mõni aeg tagasi küünitasid nad kuuri katuseräästani, kuid paraku vajutas raske lumi nad tagasi, ent nüüdki ulatuvad nad rinnuni. Paksukorbalised oksad on lausa paari tolli jämedused. Rock’i pojengid on huvitavad talvelgi, mil põõsaid ilmestavad suured tumepruunid tähtjad kukkurviljad. See Hiinast pärit pojeng on puispojengidest kõige külmataluvam.
Huvitav taim on ka kaukaasia dioskoor – rohtne liaan, kelle sugulast jamssi Aafrikas laialdaselt toiduks kasvatatakse. Mareti dioskoor kasvas mullu ühe punalehise kibuvitsa najal inimesest kõrgemakski.
Ei pääsenud ma Mareti aias ka mõnest dendroüllatusest. Tähelepanuväärne on Sarve ranna leinamänni poogitud järglane. Kasvuhoones vohab aga auväärne XIX sajandil aretatud euroopa veinipuu sort ‘Madelaine Angevine’. Uurisin, kas on temaga talveks ka kõvasti katmist ja matmist? Maret kinnitas, et üldsegi ei kata, kasvab niisama, vahel talvel lageda taeva allgi, kui katus katki läinud. Ja ei külmu midagi suurt tagasi. Sellist imelugu oli mul raske uskuda. Paljukest see külmkasvuhoone talve eest ikka kaitseb? Aga näe, veinipuu jämedust arvestades võiks arvata, et vähemalt Ungaris viibid – tüve läbimõõt ulatub allosas pea nelja tollini!
Mõõtmetega üllatas mind ka üks esmapilgul tundmatu põõsaspuu elumaja ees – kõrgust ligi 6 m ja tüve läbimõõt maa lähedalt enne hargnemist 1 jalg. Maret seletas, et see on see kõige tavalisem euroopa kikkapuu. Suur on ta tõesti, aga eks tal ole juba vanust ka, oma 40 aastat küll, Kärdla kommunaali aiandist saadud. Sügistalvel, lehtede langemise järel, kui kikkapuu kubiseb roosapunastest viljadest, olevat vaatepilt eriti uhke. Paraku ei olnud sel kikkapuul mullu hea viljumisaasta. Küll oli aga vilju kubinal täis pukspuu. Märkimisväärne! Siiski on seemned pigem tühjad. Nojah, ikkagi kauge lõunamaalane.
Ülejärgmisel päeval jõudis külm ka Hiiumaale ja Kassarisse. Seal Kassaris, Mareti aias õhukese lumeteki all nad nüüd on, kõik need roosad lumeroosiõied, kollendavad lumekupud ja priimulad ning tumeroosalillad alpikanninupud. Loodetavasti elavad nad talve ikka üle ja jätkavad ehk paari kuu pärast sealt, kus õitsemine pooleli jäi.
