Midagi pole parata, aga selles tänases ärevas maailmas tulevad tahtmatult meelde majandusgeograafia põhitõed. Sellest, kuidas riikide- ja rahvastevahelised müürid mõjutavad majandust ja laiemalt ka meie elu siin maamunal.
Müüride all siinkohal ei mõtle ma ainult seda Berliini müüri, mis ehedal kujul olemas oli ja sakslasi lahutas. Aga ka neid nähtamatuid müüre, mis olid sama kõrged ja ületamatud.
Põhitõde on iseenesest väga loogiline. Avatud piirid toetavad majandust ja arengut. Kui nüüd mingil põhjusel piir sulgeda, siis elu hääbub. Ja seda eriti just paikades, mis vahetult müüri ääres.
Tänast seisu maailmas hinnates tuleb tunnistada, et seesama räägitud Berliini müür on tagasi.
Tüüpiline näide siinkohal on Hiiumaa. Elasime viiskümmend aastat Nõukogude Liidu nimelises vangimajas ning müür vaba maailmaga jooksis siitsamast, meie kalda tagant. Ka siis tehti tööd ja majandati, kuidas osati. Aga ikkagi jäid aastate jooksul majad tühjaks. Algul üks, siis teine ja nii ikka edasi. Rääkimata nendest kodudest, mis suure “kodumaa” otsusel müüri alla jäid ja võim inimesed minema kupatas. Eelmise sajandi kaheksakümnendatel muutus pilt eriti kurvaks.
Ja kui me nüüd rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi uuesti vabaks saime ja “piiritsoonist” välja tulime, muutus kõik. Elu läks käima. Mulle jääb alatiseks meelde ühe Emmaste mehe poolt üheksakümnendate lõpus öeldu – meil pole enam isegi mitte ühtegi lagunenud vundamenti, kuhu peale maja poleks ehitatud.
Aastaid Eestimaal ringi sõitnud inimesena ütlen, et kõige harvem võib näha “unustatud maju” Hiiumaal ja Saaremaal. See ei tähenda, et neid üldse pole ja seda rohkem riivavad nad silma, aga mujal Eestis kohtab neid palju rohkem. Edasiminek on silmaga nähtav ja lihtsalt hoomatav. Piiritsooniaegset küllakutset pole ju enam vaja, kui asju lihtsalt seletada.
Tänast seisu maailmas hinnates tuleb tunnistada, et seesama räägitud Berliini müür on tagasi. Sakslaste õnneks enam mitte Berliinis küll, aga ikkagi. Ja ehitab seda Venemaa. Sest ei karda mitte demokraatlikku läänemaailma ja NATOt , millega ta oma rahvast hirmutab, vaid seda, et Kremlis ringi sebivad tegelased pelgavad ilma jääda võimust ja rikkusest.
Selle äriplaaniga pole enam ilmselt mitte midagi teha ja seda näitab ka pea olematu huvi ka Euroopa toetuste vastu.
Kõige murelikum tuleb siinkohal olla kahe Eesti paikkonna asjus. Kuni suhted olid veel talutavad, siis Kagu-Eesti rahvas sai liikuda üle piiri. Korrastasid ära Venemaale jäänud esivanemate hauad ning tagasi tulles käisid läbi ka bensiinijaamast ja poest. Tavaline piirikaubandus, ei midagi imelikku või taunitavat. Sajad inimesed teispoolt piiri käivad Eestis tööl. Kui kauaks see neil veel võimalik on?
Teine paik, kus see uus müür juba täna elu kihva keerab, on Ida-Virumaa. Põlevkivist elektri tootmine ei tasu enam ära ja seda teades on lausa Euroopa Liidu tasemel otsustatud ja rahastamisel uute töökohtade loomine. Investorid, kes neid kohti looks, olid sageli loogilise plaaniga. Toota midagi siin Eestis ja veel piiri lähedal, lüüa oma toodangule peale tempel “made in EU” ja müüa see kaup põhjatule Venemaa turule. Selle äriplaaniga pole enam ilmselt mitte midagi teha ja seda näitab ka pea olematu huvi ka Euroopa toetuste vastu. Rääkimata siis Peterburgi kuursakstest, kes on harjunud Eestis aega veetma.
Laiemalt on uued müürid kahjulikud kogu Eesti majandusele. Need, kes siia investeeriksid, mõtlevad nüüd mitu korda, kui suured need riskid ikkagi on.
Ainus teadmine, mis rahustab, on see, et oleme õigel pool seda müüri.
