Jõulunädalal tabas mu pilk ühtäkki igal pool muru sees läikhaljaid, kangesti värske moega lehelitreid – need olidki igati värsked kanakoolme sellekevadised lehed.
Kanakoole on üks huvitav omamaine kevadlill, kelle maapealne osa suveks kuivab, ent sooja hilissügise ja talve korral ilmutab oma uusi kevadlehti juba jõulukuul.
Kanakoolmelehed panid mind juba teisigi kevademärke otsima. Üldiselt meie oma looduse taimed liigselt ei kiirusta. Sügisel õitsenud võsaülased olid endaga lihtsalt sassis. Jätkuvalt tukuvad sinililled, aga aiataimed, kes kõik pärit lõunapoolsetest maadest, on märksa rutakamad. Omaette frukt on kirikakar, kes õitseb soojal talvel et lust vaadata. Tema on meie ainus aastaringselt õues õitsev lill. Kuna aga ta õied on nii väikesed ja paljude meelest on üldse tegu vaid tülika muruumbrohuga, ei pane me sellist imet nagu kirikakraõied jaanuarikuus tähelegi.
Sibullillede tärkamine tundub igal aastal uudsena. Ja juba nad ilmutavadki end! Tõsi jah, 2. jaanuaril aias ringkäiku tehes tekkis mulje, et sügisest on ühtäkki varakevad saanud. Kes kõik on end juba maakamarast, murust ja samblast välja ajanud! Muidugi lumikellukese sinakasrohelised lehekesed, siis märtsikellukeste sügavrohelised muksud. Pisikesed lehetutid on kasvatanud kuldõielised krookused, algelised otsad on väljas isegi hilisemal kevadisel krookusel. Võrkiiriste otsad tungivad pundina üles, võttes suure hooga isegi mulda kaasa. Hoopis pikaks on veninud hollandi iiriste otsad. Ning siis muidugi must lumeroos. Viimane talv mõjus mu äsja soetatud taimenääpsule peagu hukutavalt. Ometi on ta kosunud niipalju, et kasvatada endale üks ilus priske valev õienupp.
Muidugi ei maksa hõiselda, et nüüd ongi kevad käes. Tegelikult on talv alles ees. Saartele jõuab talv sageli just alles jaanuarikuu jooksul. Viimased aastad, kui püsiv talv algas juba novembri lõpus, olid pigem erandlikud.
Kui soe kestab, võib see tuua kaasa paraku ka ohtusid. Näitena toon 2007. aasta talve, mil oli kah kaua soe. Päris talv saabus alles jaanuari teisel poolel ja veebruari lõpus viskas 23 miinuskraadi. Selle tulemusel said kannatada ploomipuud, kes juba jaanuaris olid sügavpuhke faasist välja jõudnud tulla ja seetõttu langesid mitte just teab mis krõbedate hilisemate miinuskraadide ohvriks.
Kõige toredam, kui talv tänavu üldse vahele jääks, eks ole neid lumeuputusi juba küllalt olnud. Aga seda imet muidugi ei juhtu. Vanarahval on paraku õigus: ega tali taeva jää. Ka 2008. aastal juba tundus, et jääbki, kuid talv tuli ikkagi ka toona – alles märtsikuus.
Ilmateenistuse värske jaanuariennustus lubab tänavuse talve järsku kohalejõudmist kuu kolmandal dekaadil.
