Möödunud nädalal täitus 500 päeva Venemaa täiemahulise sissetungi algusest Ukrainasse. 500.
Kas keegi mäletab veel sõja esimestel päevadel sotsiaalmeedias ringlenud Twitteri postitust, kus keegi ütles, et Venemaal on raha ainult kümneks päevaks? Siis oli vist sõja kolmas päev ja mõte sellest, et see võiks kesta kümme päeva, tundus kohutavalt pikk. Nüüd oleme elanud sedasi juba poolteist aastat ning lõppu ei paista ikka veel kusagilt. Raha ei tundu ka Venemaal otsa saavat.
Selle aja jooksul on muutunud väga palju. Inimeste sees ja maailmas üleüldiselt.
Hiiu Leht kõneles USA kaitseatašeega Poolas, kes viibis Hiiumaal küll puhkusereisil, ent oli nõus paarile küsimusele vastama. Ta nentis, et sõja algul tundis isegi tema väikest hirmu ning kuuldes öösiti valjemat müra, mõtles hirmuga, ega see ei ole ometi millegi algus. Nüüdseks tunneb end Poolas täiesti turvaliselt, kuigi tema USAs viibiva perekonna jaoks on ta otse sündmuste keerises.
Ta tunneb end turvaliselt, sest teab, et lääs on ühtne ja näeb, milleks NATOsse kuuluvad riigid võimelised on. Hiiumaa võib end nüüdsest veelgi turvalisemalt tunda, sest meid ümbritsev meri on varsti üleni NATO meri.
Aga kõige rohkem võime end ilmselt turvaliselt tunda siiski tänu Ukrainale, kes peab ikka veel vastu. Isegi mitte lihtsalt peab vastu, vaid kallutab kaalukaussi jõudsalt enda poolele. Siit, kasvavast turvatundest vaadatuna tundub ainuõige vastus küsimusele, kas Ukraina peaks pärast sõja lõppu kuuluma NATOsse – jah, kui Ukraina oleks NATOs, oleks NATO veel tugevam.Piret14
P.S. Oh, et mei söjad vaid käkutamiseks jääks!
ja