Viimaks ometi lõppes see jalavannitamine. Veel viimased sammud sumamist ja jõudsin Külalaiu sääre pinnale. Kuivale liivasele-lubjakruusasele maaribale, täis pruune lehmakooke.
Kas minna pahemalt või paremalt? See oli täitsa küsimus. Laiu lääneservas laiub rannaniit. Seitsmeteistkümne aasta eest polnud see nõnda murune. Siis siin vist loomi ei karjatatud, sestap rohustu lokkas. Nüüd aga kutsus lõputupikk muruaas.
Külalaiu rand
Hakkasingi sedasuunda astuma. Kuid… Paremal kogus maaseljandik kõrgust. Ja selle taga see rand… Näh, põikasin ikkagi sinna. Jäägu rannaniit pealegi homseks. Külalaiu idarand on ilus, lausa fotogeeniline, kui nii võib öelda. Suurte kibuvitsapõõsaste ja seedrisarnaste laiuvoksiste kadakate taga helendas lubjakiviveer. Hõbetas vareskaeru, veepiiril tumendas rändrahnude kogumeid. Neemekese järel kaardus järgmine lahekäär, kus juba põhjaranna männimets vaatevälja kerkis. Siiasamma kliburanna ja kadastiku piirile jagus samuti mõni mänd. Ning need merikapsad ja õitsvad hobumadarad…
2005. aasta jaanuaritormi järel oli avanenud üks paealuspõhja konarlik paljand samas idaranna lahekäärus. Enam seda näha polnud, on klibukuhjatisse mattunud. Kuid põhjarannal on paepaljand endiselt alles. Seal lainte piiril, ehkki hetke kõrgest veeseisust peagu uppunud. Just selles paeavamuses peitubki Külalaiu eripalgelise maastiku võti. Tegelikult on raske uskudagi, kuidas ühest madalast paepõrandast on tekkinud säärased vägevad klibuvallid. Esmalt massiivne lai ja lage, nurklikutükiline kivikõrb, mis annab põhjarannale karmi ilme. Seejärel teine, vanem, ent tükati veel taimestumata. Põhjus on siinses lubjakivis. See Nabala lademe paas on kergesti murduv, annab lainte ja jää rünnakule hõlpsalt järele. Tükk-tüki haaval kisub meri seda lahti ja lükkab ülespoole.
Tapio Vares Külalaiu rand
Eriti huvitav on võrrelda nüüdset varasemate fotodega. 2000. aasta septembris klõpsatud pildil ei ole ranniku kivivall teps nõnda kõrgelt kuhjunud. Ning mets oli palju väiksem, madalam. Rannaklibu ja metsatuka vahel kasvas toona vaid madalukesi kadakaid, nüüd sirguvad seal elujõulised männid. Tõsi, tänavune märts oli nii mõnelegi männile raske: päevad täis päikest, samas ööd miinuskraadides. Nõnda on puudevõrad osaliselt pruuniks värvunud.
Muidugi tõmbas mind peamiselt kaljurannapiirile. Säärast leidub Hiiumaal ju väga-väga harva. 2005. aasta võimas torm pesi siinse kaljupõranda päris ulatuslikult lagedaks. Nüüd on klibuvall peale kasvanud. Ning ülejäänu oli hetkel üsna uppunud. Lained jooksid üle paljandi, vaid mõni kühm ulatus välja.
Põrand on konarlik, kulgedes vette kolme-nelja murdejoonena. Samas, tükati jagub ka päris siledat pinda, mida mööda mõnus paljajalu astuda. Justnagu mingis antiikses marmorpõrandaga saunas. Kuid ujuma minna siit ei saanudki. Veidi mere poole sammudes muutus kaljupind reetlikult libedaks, misjärel põhi pikalt täis põrgulikult teravat kivitükilasu. Parem jätta ujumise plaan siin heaga katki.
Ja parem jätkata Külalaiu taasavastusretke. Mööda klibukõrbe lääne poole, üksiku piinialiku kujuga männi suunas. Kus paljast kivipinda said järsku ilmestama lillatavad nõmmliivatee laigud, täis usinate maamesilaste suminat. Ja kõrval kollendas mõrkjalõhnaline hobumadaraväli. Kivihalli, lilla ja kollase kontrast oli ilus.
Kuid juba sai see klibumaa otsa. Rannajoon keeras järsult lõunakaarde, andes järje üle laiu lääneranna muruniitudele. Peale selle on aga Külalaiul väärt vaatamist ka tema mets ja kadastik. Ning just sinnapoole nüüd jalad kui iseenesest kandsidki.
Külalaiu mets
Külalaiu mets on tegelikult võrdlemisi uus nähtus. Kui silmitseda Maa-ameti lehel üleval olevat
1955. aasta õhuvaadet, siis ilmneb, et kogu laid oli peagu paljas. Karjatataval rohumaal paistab vaid harvu kadakaträpse ning vaid lääneservas rühmana mõni üksik mänd.
Nüüdseks on pilt tundmatuseni muutunud. Suure osa laiust katab kõrge kadastik, põhjaserva on sirgunud täitsa metsa nägu männik. Tõsi, ega vist tahakski säärast puudeta lagedat maalappi nagu Külalaid aastat seitsekümmend tagasi oli. Väike mets siin keset mere avarust mõjub kuidagi turvatunnet pakkuvana. Kuid kadastikku on saanud küll liiga palju. Ning sealgi tõuseb juba mände. Metsaserval tumendab ka paar kaharat kuuske, tuues siia sisemaist hõngu. Laiu põhjaserva männik oma kuslapuude alusmetsaga näib omanäolisena. Ei tea, miks, aga see tõi meelde mälestuse kaugest Cresi saarest Aadria meres. Liigid on muidugi teised. Nagu see suur kukerpuupõõsas ning metsaalust tükati kattev sõnajalalike lehtedega haisva kurereha vaip. Kuid üldilme oli vahemereline, selle seose vastu ei saanud teps mitte.
Oma osa andis kõrval valendav klibuvall ja selle järel meresina. Ka kadastik oli täitsa huvitav, ehkki liialt tihedaks kippuv. Veised ei saa selle taltsutamisega paraku hakkama. Veel säilinud niidulapikestel valdab lubikas, sekka ühtteist muudki. Näiteks kaks ööviiulit. Neist üks õitses parajasti. Selgus, et siin on tegu mitte teada-tuntud ööviiuli ehk kahelehise käokeele, vaid veidi rammusamate õitega rohelise käokeelega. Nemad jäid ainsateks Külalaiul kohatud
orhideedeks.
Külalaiu mets
Mõne kadaka vilus ilutses kivi-imara nahkjaid sulglehti. Ikka jälle tõmbas tagasi laiu suursugusele põhjarannale. Istusin ajupuidujupile ja lihtsalt vaatasin teispool tumedat rannakarbikuhjatist paepõrandal sahisevaid laineid. Taamal, läänekaares, madala Elmrahu taga, kummus silmapaistev Kõpu kõrgustik, eesotsas Kaplimäe kupliga. Kuidagi võõrastav on see Lääne-Eesti kohta tavatu kõrgustik, sellega ei harju päriselt kunagi. Aga ongi hea. On, mille üle alati imestada. Et kuis ikka säärane üle poolesaja meetri kõrgune moreenmoodustis nõnda kujuneda sai. Omaette ime. Ja mõelda, et kunagi oli seal, veel enne Hiiumaad, üks ulgumerest kerkiv järsuservaline omaette saareke…
Hajameelselt näpsasin pahemalt käelt merikapsa viljamumme. Pistsin suhu ja hammustasin katki. Hmh, üllatavalt mahedamaitselist mahla sisaldasid need. Kribasin jalamaid oma avastuse päevikusse: „Merikapsalehed pole head, aga punnviljakapslid täiesti hea veemahuti! Mahe mahl. Kestu ära süüa ei maksa, vaid mahl alla neelata. Väiksed, aga siiski.“ Vett oli mul muidugi kõvasti kaasa tassitud, nii et merikapsamahla peal ellujäämiskursust polnud tarvis korraldada. Vaatepanoraam muutus.
Päike polnud veel merre vajunud, kui Kõpu mägiplatool majakas plinkima pistis. Teisal, idakaares, seletas silm sõrestikulist Eiffeli torni, isegi Tahkuna otsa valget piiki. Loojangu järel hakkas Ristna oranž tuluke vilkuma. Õhetavas taevas võtsid tintsinkjad pilverüngad aga üha fantastilisemaid poose, moodustasid lõputuid kummalisi kujundeid. Eijah, hea tunne oli. Sisemaa inimene sai kah lõpuks suure mere äärde, suisa üsiku omaette laiu randa. Pärast oli aga mõnus telki pugeda. See lõhnas magusalt lavendli järele.
Meenutus 2019. aasta septembrist Ahvenamaalt, kui igapäistes sadudes telk kopitusehaisuliseks kippus. Seepärast saigi hiljem kodus oma aia lavendlit sisse visatud. Ja mõelda, et alles nüüd oli selle vana telgi järgmine kasutuskord. Peale Ahvenamaa graniitkaljusid sootuks Külalaiu lubjakivimaal.
