Erakogu Mõttehiidlase rubriigi seadsime sisse selleks, et laiendada inimeste ringi, kes Hiiu Lehes arvamust avaldavad. Mõni lugu on juba ka teisi kirjutama inspireerinud.
Kui eelmisel laupäeval Kalanas osanike ja tegijate ringis Hiiu Lehe rolli üle arutasime, siis kooruski see välja ühe peamise eesmärgina: et võimalikult paljud, ka erinevate arvamustega inimesed tunneksid, et nende hääl on kosta. Et leht oleks turvaline koht oma arvamuse avaldamiseks, endale oluliste teemade tõstatamiseks, ka rahuliku vaidluse pidamiseks.
Miks kohalik ajakirjandus – olgu see siis leht või raadio või võibolla tulevikus hoopis mõni muu kanal – oluline on? Andreas Kaju viitas ühele USA uuringule, kus leiti, et mida vähem mingis omavalitsuses oli väljaandeid ja ajakirjanikke, seda vähem oli seal ka kandidaate valimistel. Ehk siis, kui kohalik leht omavalitsusel teravat pilku peal ei hoia, muudab see inimesed passiivsemaks. Võimul olevatele poliitikutele võiks see ju meeldida, aga kogukonna elujärje jaoks on “neljanda võimu” hääbumine halb. Seepärast on iga pankrotistuv kohalik väljaanne pikaajalise halva mõjuga ja selle elus hoidmise nimel tasub pingutada, isegi kui see äriliselt kunagi suurt kasumit ei tõota.
Hiiu Lehe uue tagalaga oleme palju arutanud selle üle, kellele see leht ikka mõeldud peaks olema. Peenemas turunduskeeles – kes on lehe sihtgrupid. Daniel Vaarik pakkus laupäevasel arutelul igasugusest kommunikatsiooniteooriast hoopis radikaalselt erineva lähenemise: äkki peaks “sihtgruppidest” üldse loobuma ja keskenduma sellele, mis on see tunne, mida leht tekitab. Sest olgem ausad, eriti kaasaegne ülitäpselt sihitud sotsiaalmeedia sisu on meid väga killustunud infomullidesse laiali kiskunud ja sellel on päris hullud tagajärjed nii demokraatiale kui ka lausa inimeste elule ja tervisele. Aga mis on siis see tunne, mida Hiiu Leht võiks tekitada?
Üks vajadus, mida inimesed tänases killustunud, linnastunud, anonüümses ja kiires maailmas üha enam tunnevad, on vajadus juurte järele. Ja Hiiumaa juuri hoida ja luua saab Hiiu Leht aidata küll. Muidugi on omaette teema, kes meist on õige eestlane ja veel keerulisem teema on, kes on see õige hiidlane. Aga kui Eesti on otsustanud e-residentide kaudu iseendast suuremaks ja üleilmseks kasvada – hetkeseisuga juba 93 450 inimese võrra, siis äkki on ka “päris”-hiidlastele vastuvõetav, kui saarega vähem või rohkem seotud inimesed ennast suve-, sügise-, ulgu- või kasvõi südamehiidlasteks peavad. Või mõttehiidlasteks. Ja Hiiu Leht saab aidata kõigi nende juuri hoida ja kasvatada, nii kümme põlve põlishiidlaste, kui nende, kes siit maailma vallutama on läinud, nii uustulnukate, kui kahepaiksete. Igaüks, kes endas Hiiumaa juuri tunneb või neid ka alles avastab, võiks seda lehte lugeda tahta ja siin ka ise kirjutada.
Peame ehitama nii usaldust, kui ka praktilisi võimalusi seda Hiiumaa “nabanööri” elus hoida. Laupäevasel kokkusaamisel oli palju nn kahepaikseid, kes sõltumata oma päritolust pool aega saarelt eemal veedavad. Nende pärast paistab, et korralikust digilehest pääsu ei ole, sest paberleht on tore, kui ta hommikukohvi kõrvale postkastist võtta on, aga mitme kodu vahel liigutada on teda siiski keeruline. Kodusaare lehe (digi)tellimus võiks olla ka hea kingitus noortele, kes mandrile kooli siirduvad. Et juured jääks.
Suve- ja ulguhiidlased, kellest võiks saada aastaringsed (digi)lehe tellijad, saaksid selle väikese aga pideva panusega aidata kaasa kogukonnalehe püsimisele ja kvaliteedile, hoides ja kasvatades samal ajal oma Hiiumaa juuri.
