Vohilaid, minu elu esimene merelaid üldse. Aasta siis oli 1994, kui venna ja sõtsepojaga ühtäkki otsustasime laidu põrutada. Nõmbalt jalgratastega saare idaranda, sealt kuskilt Hagaste juurest üle väina tipa-tapa, rattad käekõrval. Vesi oli väga madal, teele jäi ette madalmuruseid mättanasvakesi.
Hakkas sadama. Samasse Vohilaiu lääneranda jäime mändide varju telkima, sain imekombel lõkkegi üles. Ja järgmine päev panime jala läbi mere edasi Hõralaidu.
Juba 90ndate aastate lõpul ja sajandi algul oli pilt kõvasti muutunud. Vohi lääne- ja lõunaranna muruniidud hakkasid kiiresti roostuma. Ning laiu siseosa niidud kasvasid järjest enam võssa, tõmbusid väga ahtaks. Oma viimasel Vohis käigul kirjutasin päevikusse nukralt, et see saar tõmbub järjest enam endasse, polegi siin õieti enam kuskile minna, üha vaid tõkestavad padrikud. Ainult kirdekülje kaljurand püsib endisena.
Niisiis viisteist aastat tagasi viimati sel mu elu esimesel merelaiul. Mis on temast nüüdseks saanud? Kas lõplikult tihnikusse kasvanud? Või hoopis…?
Sel mullusel augustipäeval sai lõpuks taas Vohi tee jalge alla võetud. Kartsin, et pidevad edelatuuled on mere üsna kõrgeks ajanud. Nii oligi. Lõputud vihmad pealekauba. Vahtrepast ranna poole viiva pinnasesse süvendunud tee tükati basseiniks muutnud.
Jõudsime rannaniidule. Näed, jah, milline ilus murumaa, ehkki meri sellegi nüüd tükati üle ujutanud. Murune rannaastangurant langes otse vette. Väinatase oli tõesti kõrgel. Kui 2006. aastal käies läikles mudasel väljal vaid jäänuklikke veeribakesi, siis nüüd ulatus vesi poolde reide. Ilmselge, et sedakorda Hõralaidu pole mõtet üldse üritada. Hea, kui Vohilaidugi pääseb. Rattaroopad olid sügavad, ent seal vähemalt põhi kõva. Muidu ümber aga üha jalgu neelav nätske tugevalt lõhnav muda. Vaata, et ei libise ja oma kompsudega pikali ei plartsata!
Väina keskel jookseb karjatara. Õnneks hetkel selles elektrit sees polnud.
Tasapisi nihkus Vohi rand lähemale.
Jess, kohal! Ehkki ikka pilliroone ja üldse mitte selline murune kui mu esimestel käikudel, näib roog natukese kontrolli alla olevat saadud. Paiguti üsna hõre ja madal. Sest jah, Vohil karjatatakse jälle loomi. Ja üsna tulemuslikult, nagu peagi selgus.
Lai preeriasarnane üksikpuudega avarus jäi maha, jõudsime männikusse. Paar laiuvate alt kuivanud okstega pedajat näitas ilmekalt, et kunagi oli siingi üsna lage. Nüüd aga ilus kosutav männimets.
Veidi aja pärast selgus, et jalad tuleb uuesti paljaks võtta. Sest risti ette sirutus lodumaa, vett oli siin hetkel lausa põlveni. See lodusoon kulgeb piki laiu lääneosa, moodustab vahepeal pika kitsa Vohi järve, et sealt Vohiojana loodes merre jõuda. Kui olnuks kummikud kaasas, võinuks kindlasti seda järve kaema minna, küllap praegu täitsa järve moodi see, sest vett kõikjal ju ülikülluses. Kusagil järve naabruses kasvavat üle sajandivanune laanekuusik, mis rikas lopsakatest sõnajalgadest.
Kuid ka see lodusoon siin oli huvitav. Karjatamine hoiab rohukasvu madalana, taltsutab veidi sangleppade pealetungi. Ja kas sa näe, no sellist pilti Hiiumaal enam naljalt sageli ei trehva: karjamaa porsapõõsastega! Porss, see vürtsikalt aromaatne ja isemoodi väljanägemisega Lääne-Eesti soiste alade põõsas annab sedasi loomadest hooldatud rohumaale ikka väga erilise nüansi!
Juba porsad siiski lõppesid, sest maapind tõusis otsustavalt kõrgemale. Järgnes sootuks teiseilmeline niit, millel taamal aktsendiks valendamas üks “antiikne” paekivivare.
