Tenno Telvik Nagu teada, oli sõjajärgsetel aastatel suur puudus kooliõpetajatest, mistõttu õpetajateks suunati äsja Kärdla keskkooli lõpetanud noori inimesi. Mina lõpetasin kooli 1953. aasta kevadel keskkooli seitsmendas lennus ja juba samal sügisel sain õpetajakoha toonases Kõpu seitsmeklassilises koolis. Pandi õpetama vene keelt. Muide, klassijuhatajaks oli meil keskkoolis olnud venelanna Paršukova.
Koos kooli eelmises lennus lõpetanud sugulase Helju Vaksiga pandi meid Kõpus korterisse Reet Kargu juurde. Nelja toaga majas jagus ruumi kõigile. Meie perenaine oli alati lahke ja rõõmsa olekuga inimene, kes kordagi ei käratanud peale ei oma ega õe poistele. Majandasime end igaüks ise, nii nagu kitsad olud lubasid. Reedal oli vist tol ajal ka lehm laudas. Küttepuud anti kooliõpetajale tasuta.
Peale meie olid Reeda majja paigutatud ka mõned vene sõjaväelased, kes meid ei tülitanud. Rahumeelselt lahenes ka seik, kus nädalavahetusel oma päriskodust naasnuna leidsime, et sõdurpoisid olid kogemata meie vooditesse pugenud.
Reet Kark oli sel ajal neljakümnene, energiat ja elujõudu täis inimene, kes minu mäletamist mööda käis tööl rahvamajas, koolimajas ja mujalgi. Seljataga oli tal aga juba siis karm aeg. Oli vangistatud isa ja teisi sugulasi. Reet meile neist asjadest ei rääkinud, sest olid alles Stalini surmajärgsed aastad, mil ei juletud veel eriti suud paotada.
Meenub hiljem kuuldud lugu, nagu olnuks tahetud isa vangistamisel ka tütar ära viia. Reet aga karanud autokastist maha, rabelnud end kinnipüüdjate käest lahti ja pannud putku. Reedast võib seda lugu uskuda küll.
Veeresid aastakümned, aga nooruslikuks jäänud Reedaga on ikka olnud rõõm mõnikord kokku saada. On ju ta ka pensionäride üritustel platsis olnud.
Jätkuvat eluindu Sulle, Reet, ka uuel elusajandil!
HILJA VAKSI (80)
meenutused tähendas
üles Valter Voole
