18.Gymnocalycium baldianum ja 19.Gymnocalycium mihanowichii
Gymnocalycium’e on tegelikult meeletus koguses, aga paraku on nad minul olnud pisut sellised tujutsejad. Tahavad ikka väga head ilma, et oma õisi avada ja harvad pole juhused, kus ei saagi temast aasta jooksul päris avatud õiega pilti. Nii siis pakun sellest perekonnast välja vaid kaks, kes siis tõesti on palju vastutulelikumad. Minul endal neid siis peagi paarsada erinevat – põhjuseks miskil ajal just nende vaimustus.
20.Hamatocactus setispinus
Viitar Maripuu Temaga on mul siis õitsemiskogemused juba varasemast ajast ja on õnnestunud ka isegi marju saada. Igati soovitan.
21.Lobivia arachnacantha 22.Lobivia dobeana 23.Lobivia tiegeliana
Viitar Maripuu 24.Lobivia winteriana
Kõik need neli pakuvad ikka silmarõõmu. Taas üks perekond, mida ma kaua aega ei tahtnud oma kogusse. Ja siis armusin. Hetkega, täiega ja jäägitult. Ja veel sordid!! See on nagu minu suhe punapeadesse. Julmalt niidavad jalust.
25.Mammillaria bocasana 26.Mammillaria carmenae 27.Mammillaria hahniana 28.Mammillaria occidentalis
Viitar Maripuu 29.Mammillaria denudata ja 30.Mammillaria sphaerica
Viitar Maripuu Üldiselt on aga Mammillaria’d kõik suhteliselt kergesti õitsema saadavad. Erandeid mõistagi on, aga mul siis see nimekiri käis praegu läbi väga tugeva sõela. Mammillaria’d ongi vast kõige suurearvulisem perekond üldse. Puhtalt mälust tulistan, et kuskil 500 ringis peaks olema. Aga kuhu sa inimese paned? See hakkab ju kohe ristama ja sorditama. Seega täpset arvu ei oska täna nimetada. Aga kogus võiks nad olla, sest Mammillaria’id on nii varakevadisi kui hilissügisesi ja isegi talvise õitsemisega võtta küll ja küll.
31.Matucana madisoniorum
Viitar Maripuu Tema kohe peaks igas kogus olema. Väga erilise kujuga õis ja kui õitsemisiga kord on tulnud, siis õitseb rikkalikult igal aastal.
32.Notocactus ottonis 33.Notocactus submammulosus
Viitar Maripuu ja 34.Notocactus uebelmanniainus
See on midagi erilist kui Notokad õitsevad. Enamuses on neil õied kollased, aga on ka roosad ja lillad täitsa esindatud. Nende õitsemine on kindlal perioodil. Aga õitsevad nad kergesti ja mingit imet ei pea tekitama.
35.Obregonia denegrii
Jaa, jaa. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, on ta super õitseja.
36.Pygmaeocereus akersii ja 37.Pygmaecereus bylesianus
Õitsevad nad meelsasti öösel, aga sellest pole ju midagi. Ongi öösel huvitavam. Mulle nad meeldivad ja õitsevad suhteliselt rikkalikult.
38.Rebutia albiflora 39.Rebutia heliosa 40.Rebutia marsoneri ja 41.Rebutia perplexa
Ma oletan, et Rebutia’te nimekirja loodeti näha pikemana. OK. Oleks ju saanud ja eks ma peangi ära märkima, et hübriidid-sordid on meeletud õitsejad, nii et, kes tahab õisi, muretsege erinevaid sorte. Need neli aga on minu omadest sellised, kes vast on kõige kärmemad õitsema, peale sortide.
42.Sulcorebutia arenacea
Viitar Maripuu 43.Sulcorebutia langeri 44.Sulcorebutia mentosa ja 45.Sulcorebutia raushii
Ka see nimekiri võiks olla pikem, aga siis peaks ka lisama, et kaktus ise on pisut vanem, et aga noored ja palju õisi, siis selline valik sellest perekonnast.
46.Turbinicarpus alonsoi
Viitar Maripuu ja 47.Turbinicarpus krainzianus
Viitar Maripuu Perekond, mis üks minu lemmik. Üldiselt õitsevad Turbinicarpus’ed kõik väga hästi ja terve hooaja vältel. Kuna aga kaktus ise on väike, siis vast jääb liialt teiste varju.
48.Weingartia lanata ja 49.Weingartia trollii
Päris mönusad tegelased mõlemad. Neile on ka paraku omane siiski selline õitsemise periood, aga kui see saabub, siis õisi ka tuleb.
50.Strombocactus disciformis
Jätsin ta meelega viimaseks. Väga lahe kaktus ja näiteks minul on ta hetkel taas mitme õienupuga. Kui jõuab õitsemisikka, siis vaid õitseb.
Ja nii see 50 kaktust nüüd kokku tuli.
Mida veel lisada. Kannatust, armastust ja tarkust. Neid kolme on kaktuste puhul väga vaja. Kui hakata rapsima ja tõmblema nagu linnamees Heltermaa sadamas, kui praamile ei mahtunud, siis pole mõtet üldse kaktust võttagi.
Ja armastama. Sa kas armastad või ei armasta. Kui armastad, siis annad andeks, et terve aasta hoolt ja igapäevast hoolitsust vajav vaikiv, torkiv, tigetsev, jonniv ja seljaga kükitav tegelane ei suvatsenud isegi ühte ööd aastas õitseda.
Ja mõistagi tarkust. Ja targaks sa saad, kui armastad ja kannatad. Ja vaatamata sellele, kui targaks sa ka lõpuks saad, jääd sa ikkagi oma kaktuse kõrval lolliks, sest alati leiavad nad midagi, mida sa veel ei tea.
Kord ma ju juba ütlesin, et kaktused sobivad meestele väga hästi, sest kes veel peale meeste suudaks kannatada sellist tegelast, kelle puhul sa pead aimama, kas vett on palju või vähe, valgust vähe või palju, sooja üle või alla, väetist palju või rohkem, mulda isamaalist või väljamaalist. Ja siis ta torgib ja tujutseb ning heal juhul, kord aastas, näitab oma õit.
Jaa. Sellise asja suudab vaid mees välja kannatada.
Vaata, ja kui Sa nüüd läbi mingi ime oledki need 50 tükki kõik omale koju kokku kogunud, siis võin ütelda, et testi enam tegema ei pea. Oled haige ja jäägitult. Kindlasti oled selleks ajaks endamisi juurelnud, et milles seisneb see fenomen, et alati kukkuvat kaktust püüdma tormad. Tulemus on ju alati sama. Karjud ju sina.
Lisaks oled õppinud kardinaid ette ja eest ära lükkama väga hoolikalt või üldse kahe käega. Sul on vajalike asjade hulgas kaheliitrine pika peene tilaga kastekann, spagetitangid kaktuste ümberistutamiseks, erikujulised pintsetid, lemmiklusikas mulla lisamiseks pottidesse, kaheksakordse suurendusega luup, et näha punase kedriku täissöönud nägu ja sa kogud tühje jogurtitopse, et neist potikeste alla alustaldrikuid lõigata.
Ja just nüüd hakkab sind huvitama, et mis kaktus see siis ikkagi selline oli, mida juba Euroopast pärit meremehed ookeani servalt õngitsesid ja kingituseks kaasa tõid.
Mõlgutad mõtteid, kuidas saada omal kodus Hylocereus undatus maitsvaid draakonivilju kandma. Või siis jälle, kuidas teha kassile selgeks, et Echinopsis subdenudata’t ei tohi enam ära süüa. Eriti veel läbi kardina.
Mõistagi on nüüdseks soov saada endale nii mererandade kaktuseid, mägedekaktuseid, kõrbete ja savannide kaktuseid ning nii troopiliste kui ka kuivemate metsade kaktuseid. Ja ongi alanud paras õudus, sest katse tuua nii erineva päritoluga taimed kokku ühte ruumi või ühte majja ei lõpe millegi muuga kui täieliku kaosega. Aga samas on see ka nii võrratu kaos, millest loobumine oleks juba lausa kuritegu.
Lisame veel põnevust. Tänapäeval võime rääkida umbes 300 kaktuseperekonnast ja umbes 2500 kaktuseliigist. Umbes just selles mõttes, et isegi veel tänapäeval leitakse uusi kaktuseid ja uusi kaktuste perekondi. Sellele kõigele lisaks aga on usin aretustegevus kaktuste nimekirja pikendanud sedavõrd, et numbritest on targem vaikida. Vaatamata sellele kõigele avastad end peagi mõttes kordamas ühes meie kultusfilmis kõlanud lauset: “Mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada!”
Viitar Maripuu
kaktusekasvataja
