Wakehursti kiidetakse kui ühte Britannia parimat kaskede kollektsiooni asupaika. Seal Betlemma metsas (miks küll säärane nimi?) paistiski üksjagu erinevaid kaski.
Meiesugused karmist põhjast tulnud isikud viskasid neile möödaminnes vaid ainsa vilksamisi pilgu, sest ees ootas midagi märksa põnevamat. Kohe sattusime Austraaliasse. Teeservis tõusid kõrgusse ripjalehised sahisevad eukalüptid. Ja neile seltsiks oma paarkümmend volleemiat (Wollemia nobilis). Kõrgemad juba paarikümne jala ligi ja kandsid isegi käbisid. Tõeliselt eripärased puudekoonused: üles sööstvast tüvest lähtuvad pikad harunematud sulgjaokkalised oksad, pisut võrreldavad ehk palmilehtedega.
Tegemist on araukaarialiste hulka kuuluva okaspuuga, kes avastati Austraalia Sinimägedes alles 1994. aastal. Sestpeale on usinalt seda liiki paljundatud, et maailmas tekkinud istikunõudlust rahuldada. Volleemiaistiku oleks saanud Wakehursti väravast tahtmise korral kaasa osta. Saja naela eest. Kuid Eestis oleks tegu kahjuks vaid kasvuhoonetaimega. Väidetavalt talub ta kuni -12 kraadist õhutemperatuuri. Seega on Wakehurstis tegu tema jaoks üsna piiripealsete oludega. Ent tänu kliima soojenemisele vohavad volleemiad esialgu seal uhkesti.
Huvitav okaspuu on ka Athrotaxis selaginoides. Kodumaal Tasmaanias on see sooküpressiliste sugukonda kuuluv puu raiete tõttu haruldaseks jäänud. Wakehurstis on kasvama pandud terve salu. 15 jala kõrguste koonusjate puukeste rühm meenutas tõttöelda natukese meie kadastikku. Okkad on aga sugukonnakaaslase jaapani krüptomeeria moodi.
Ning siis tulid aina lõunapöögid (Notofagus). Wakehurstis asub nende rahvuslik kollektsioon ja liike on seal kokku tublisti üle kümne. Vastu peavad Lõuna-Ameerika heitlehised ja igihaljad liigid, ka mõni Austraalia ja Uus-Meremaa päritolu tegelane. Seevastu
Indoneesia, Uus-Guinea ja Kaledoonia lõunapöögid on juba nii troopikapuud, et isegi Inglismaa kliima on neile lootusetult karm. Lõunapöögid arvati varem pöögiliste sugukonda, ent on nüüdseks eraldatud omaette sugukonnaks.
Lõunapöökide tekke- ja levikukese arvatakse olevat Lõuna-Ameerika lõunaosa ja Lääne-Antarktika. See pidi olema juba varakriidis, saja miljoni aasta eest. Toona eksisteeris veel suur lõunamanner Gondwana, mis peagi aga tükkideks lagunes. Ja nii on nüüd lõunapöökide kasvualad killustatult laiali üle lõunapoolkera. Poolusele triivinud Antarktikas surid nad lõpuks üldse välja.
Toonast jääaja algusele sarnast pilti võib tänapäeval näha Lõuna-Tšiili fjordides. Nagu ajamasinaga kanduksid mõne miljoni aasta taha. Toona pidi Antarktikas olema midagi sarnast: kõrvuti sinivalged liustikulaamad ja veel soojal rannikuribal igihaljad lõunapöögimetsa ribad. Milline kontrast!
Wakehurstis on erinevaid lõunapööke palju ja nende lainel võiks ma kribada siinkohal pikalt-laialt. Ent kas see ka lugejale huvi pakub? Noh, väikse ülevaate peaks siiski andma.
Mitmed igihaljad lõunapöögid on tillukeste mustjasroheliste lehtedega. Näiteks Uus-Meremaalt pärit must lõunapöök (Notofagus solandri) on säärane. Tasmaania liik Notofagus cunninghamii lehed sarnanevad pukspuule. Noppisin okstelt mõned seemned kaasa, ent kindel on, et Eestis ta vastu ei pea, sest kogu Põhjalas suudab vaevaliselt kasvada ainult väga pehmete talvedega Fääri saartel.
Hoopis suurte piklike lehtedega on Notofagus moorei.
Meie karmides oludes on ainus lootus kasvatada Lõuna-Ameerikast pärit heitlehiseid lõunapööke. Neist vastupidavaim ja Eestis siinseal istutatud on harilik lõunapöök (Notofagus antarctica). See pisikeste kaneelilõhnaliste lehtedega jändrik põõsaspuu vajab meil aga kaitstud kasvukohta. Wakehurstis on nad sirgunud toredateks laiutavate okstega puudeks.
Teine liik, kes Eestis vastu võiks pidada, on kääbus-lõunapöök (Notofagus pumilio). Ta on tegelikult saanud eksitava nime. Oma kodumaal, näiteks Tulemaal, moodustab see liik 20 meetri kõrguseid metsi. Tema väiksed lehed on hariliku lõunapöögi sarnased, ent ümartäidlasema kujuga.
Wakehurstis leidsin ligi 30 jala kõrguse puu, tüveläbimõõduga 8 tolli. Paraku oli võra imelikult hõre (suure lehise varju tõttu?). Silmi teritades leidsin maast mõned varisenud tillukesed seemned.
Hoopis lopsakamad olid viltulehised lõunapöögid (Notofagus obliqua). Ümarpiklike lehtede ja silehalli tüvega puud näisid eemalt meie halli lepa moodi välja, ent kasvavad kopsakamaks. Tšiilis ulatub liigi levila üsna kaugele põhja, kus suved soojad ja seetõttu on puu üpris soojanõudlik. Meil võiks teda üritada kasvatada, ent Skandinaavia kogemused pole julgustavad. XX sajandi karmid talved hävitasid kõik viltulehised lõunapöögid, alles olla vaid üks kuuekümne aasta eest Taanis istutatud puu.
Ehk veidi vastupidavam on paljuroodne lõunapöök (Notofagus alpina, ka N. procera nime all tuntud). Tema piklikud roodudemustrilised lehed sarnanevad valgepöögi lehtedega ja on Lõuna-Ameerika lõunapöökide seas kõige suuremad. Ette jääv puu oli just parajasti tilkemiseni täis valminud vilju. Need oma ogajate lüdide ja sees leiduvate kandiliste pähklikestega nägid väga pöögi viljade sarnased, ent pisemad. Lüdide pind kleepis näppudele ütlemata mõnusa vaiguse lõhna.
Paljuroodset lõunapööki nägin mõne aasta eest Helsingi botaanikaaias – oli just avamaale istutatud nääps. Kui juba soomlased proovivad, siis tasub seda Tšiilist pärit puud meilgi üritada. Igatahes seemneid sai kaasa krabatud tubli ports.
