Tapio Vares Sajandi lõpus võeti uue bussijaama ehitusel üks suur puu maha. Ja nüüd langes see võimas isend sama Sadama tänava ääres, Tuuru ja Kaluri maja vastas. Ning kahjuks asemele ei istutata enam ühtegi.
Lugesin huviga Hiiu Lehes ilmunud Kadi Kiiveri musta papli lugu. Eriti, mis puudutab paljundamise osa. Dendroloogiaseltsi esinaise Aino Aaspõllu väide, et must pappel juurdub pistoksast väga hästi, tundus üllatav. Seni olin teadnud pigem vastupidist. Näiteks Endel Laasi kolmekümne aasta eest ilmunud Dendroloogias on kirjutatud, et musta papli pistoksad juurduvad halvasti. Küll paljunevat hästi aga juurevõsudest. Paraku pole ma märganud pisematki juurevõsu nääpsu. Hõbepappel võsub küll mis hirmus, ent must mitte. Ja kuna kõik Kärdla linna mustad paplid on arvatavasti ühest soost, siis pole selle kahekojalise liigi puhul ka seemneid loota.
Mõne aasta eest talvisel ajal tehtud Kärdla ja Käina paplite kümnetest pistokstest ei juurdunud ainsamatki. Ehkki niiske multšitud soe koht pidanuks juurte alla võtmiseks parim olema. Siiski haljaspistikuid tehtavat, ent neid peab lavas piserdama ja juurdumine on aeglane.
Järvseljalt pärit õpetussõnad pistvaiade tegemise kohta ajendasid siiski uuesti paljundamist proovima.
Tol 24. augusti hommikul ei olnud langenud must pappel veel tükkideks saetud ja lebas külili nagu korralik sekvoiapalk. Osalt hakkas okste lehestik juba vargsi pruunistuma. Pappel on pehme rabeda puiduga. Veidi noaga näkitsemist ja oksad murdusid kergelt. Paraku vist enamus liiga peened, sõrmejämedused, vaid ühe ründasin otsustavalt poole jämedama. Sidusin kolme jala pikkused kaikad nagu haokubu kokku ja hääletasin saagiga koju Nõmbale. Kahjuks ei paistnud keegi teine seni sellelt puult pistvaiu võtnud olevat.
Pistvaiade paljunduspeenrale torkimisest ma loobusin. Õigem näis nad kohe lõplikule kasvukohale kaevata. Pooleteise jala sügavusele niiskesse liiva, hõreda männiku häiludesse. Must pappel saavat hästi hakkama ka lahjal liivasel maal, peaasi et niiskust jaguks küllaldaselt. Metsamaal on mulda vaid poole jala jagu, seega üsna väheviljakas koht. Pistvaiadele jäi külge ka paar väiksemat lehtedega oksa, ülemise lõikeotsa katsin kuivamise vältimiseks värviga, nagu kirjandus õpetab. Ka rõhutatakse, et pigem peaks tegema pistvaiu kevadel. Ent mis parata, olude sunnil tuli nüüd suve lõpul katsetada. Igatahes on põnev oodata, kas sedakorda läheb paljundamine õnneks? Ainus mure, et kõrval on põtradest kooritud haavavibalikud. Kas põdrad armastavad mugida ka isemoodi lõhnavat paplit?
Lisaks uhkele välimusele on ka musta papli levik huvitav. Peale Kesk- ja Lõuna-Euroopa Põhja-Aafrikas, kuni Iraanini ja koguni Ida-Siberini välja. Siberis kasvab ta näiteks Obi ja Jenissei lammidel. Areaali põhjapiir ulatub Lõuna-Leeduni.
Tegelikult võiks keegi Kärdlas muret tunda musta papli tuleviku üle linnas. On see liik ju kah omamoodi muinsusmälestis kalevivabriku aegsest asulast. Paraku ei kesta paplid igavesti ja oleks aeg kasvõi paar uut noort musta paplit lisaks istutada.
