See maipäev oli vägisi käest kulunud, kui lõpuks Lõuna-Läänemaale välja jõudsime. Kibelesin Salevere Salumäele, ka Mõisaküla Salumägi oleks tore üle kaeda, samuti Uisu pank ja…
Aga kuna rool oli teise käes, siis põikas sinepikollane Opel viida juurest hetke ajel paremale. Viidal seisis: Vatla maalinn. Või kuidagi sedasi. “Einoh, jah, maalinnad on ju toredad küll, aga…,” olin ma kärsitu. Kui siis äkki kerkis taamal nagu ilmutis kõrge korrapärane mäekoonus. Misasja, nii uhke linnamägi siin keset lamedust?
Tee keerutas kiira-käära majade ja kiviaedade vahelt läbi, kuniks põikas künkale. Ja seal välja taga kerkis ringvall, poolitatuna läbivast avast.
Valli eel on üleval stend ja pronksplaat Eesti linnuste kaardiga. Näed, seal kagunurgas on muuseas Irboska oma kah märgitud. Kunagi kirjutas mulle Tiit Petersoo, et veel 60ndatel aastatel Irboskas käies oli samasugune vabariigiaegne plaat seal alles. Siinne on aga küllap koopia?
Paraku muutus vihm päris lörtsisajuks ja linnuse valliharjalt sai vaid läbi põigatud. Milline vaade! Siin oleks ilusa ilmaga ja rohkema aja puhul suurepärane lihtsalt natuke olla ja seda paika naudelda. Nurmenukuaas, kevadõrnas lehes puud ja siis see ringvall oma kõrgelennulise vaatega. Aga ilm oli ikka tõsiselt pahur ja kiire oli meil kah.
Nüüd tagantjärgi võib siia lisada mõne fakti kah. Näiteks 1965. aastal ilmunud raamatus “Kas tunned maad” on kirjutatud, et Vatlas on tegu moreenkünnise ehk mandrijää servakuhjatisega. Järsud nõlvad on kujunenud Antsülusjärve rannaastanguna. Künnise alguses asub Vatla ehk Linnuse muinaslinnus. Oma kujult meenutab see Soontagana linnust ja kuulub Lääne-Eesti suuremate linnuste hulka.
Samas lörtsisajus kribasin linnuse kõrval olevalt stendilt aga päevikusse umbes nõnda: Karuse Linnuse maalinn. Otsmoreenseljaku kitseneval läänepoolsel otsal. Õue läbimõõt 32–45 m. Linnuse valli kõrgus ulatub paarist-kolmest meetrist kuni 5,5 meetrini. Sellele lisandub aga veel seljaku kuni 9 m looduslik nõlv.
Maa-ameti kaardilt uurides selgub, et maksimaalne suhteline kõrgus ulatub siin tosina meetrini. Igatahes piisavalt palju, et linnamägi eemalt igati vägeva mulje jätaks.
Päris mitu lohukivi olla ses kandis kah, pärinedes I aastatuhandest enne meie ajaarvamist.
Vat nõndaks. Koht oli igati äge. Aga aeg surus takka. Matsalu lähistele jõudes valendas maa lumekirjast. Eks ta ole, no tere talv! Aga ei midagi erakordset meie põhjamaise lehekuu puhul.
