Rio olümpiaks valmistuva Kreeka-Rooma maadleja, kahekordse maailmameistri Heiki Nabi ettevalmistust kirjeldab Tiit Madalvee, kes üle hulga aja käis maadlust ka kohapeal, saalis vaatamas.
Põhjamaade meistri tiitel tuli Heikile suhteliselt lihtsalt, ettevalmistus Rio olümpiaks on suur eneseületus, tõdeb Hiiumaalt sirgunud sportlase esimene treener.
Kord küsiti 50–60ndate teatrikorüfeelt Voldemar Pansolt, kes oli sage külaline maadlusvõistlustel, mis teda selle ala juures köidab. Teatrimehe vastus oli – siin on mees mehe vastu, rind rinna vastu ja minna ei ole kuhugi. Tuleb ise toime tulla.
Nii see ongi – ka Heikil tuleb ise toime tulla. Kui neli aastat tagasi Londonis oli raskekaallaste kaalu lubatud ülempiir 120 kg, siis nüüd Rios on see 130 kg. Tähendab see aga seda, et Heiki, kelle võistluskaal on vahemikus 112–114 kg, peab matile astudes oma rivaalidele ligi 20 kilo n-ö ette andma. Olukorras, kus medaleid nõudleb maadlusmaailma absoluutne tipp, kõik kogenud ja tituleeritud vanad matihundid, on seda palju. Häbematult palju. Mida siis teha?
Eks nagu varemgi peab tekkinud olukorrast välja vedama vastupidavus. Ei ole konkurentidele ammugi saladuseks Heiki võime halastamatus lõpuminutite heitluses oma võtta. Senise edu säilitamine nõuab nii Heikilt kui ka tema treeneritelt novaatorlust, uusi rakendusi, raudset tahet ja järjekindlust kavandatu elluviimisel.
Kus ja kuidas asi käib, püüan kuuldu põhjal ja detailidesse laskumata edasi anda. Maadluses nagu teistelgi vastupidavusaladel on edu pandiks suutlikkus jätkata pingutust ka tekkiva hapnikuvõla tingimustes ehk nn anaeroobses tsoonis. Selle võime arendamisele asumine eeldab eelnevat mahukat vastupidavustreeningut aeroobses tsoonis ehk hapnikuvõlata. Suusatamine, ujumine, jalgrattasõit; põhiliselt aga jooks mõõdukas tempos, on vahendid vajaliku taseme saavutamiseks, et siis jätkata anaeroobse töövõime arendamist.
Heiki tiim valis Rioks ettevalmistamisel lisaks pikkadele tempokatele jooksudele uuendusena raskema, aga juba katsevõistlustel edu toonud nn mäkkejooksude variandi. Mägi, kus harjutatakse, on jalamilt laugjas, lõpus aga parajalt järsk. Tõusu tempo on igas korduses maksimaal-
ne ja laskumisele järgneb pea kohe uus tõus. Sportlase pulss tippujõudmisel on ~ 180 l/m, all ~140 l/m. Kui treeningtsükli alguses piirdus Heiki viie-kuue järjestikuse tõusuga, siis tsükli lõpul suutis ta neid juba 16. Kuna maadluses ei kulge pingutus ühtlases joones, lisati tsükli lõpu-
poole tõusule minnes 32 kg lisaraskust, mida tuleb enne tippujõudmist mitmetel kordadel ette-üles paisata. Süveneva väsimuse foonil on tegemist tõsise pingutusega ja niisugust tööd teeb Heiki kord nädalas. Lisaks kuuluvad nädala tsüklisse treeningud jõusaalis ja matil.
Edu tagatiseks on väga täpne töö ja puhkuse vahekord ning taastumist toetavate vahendite ja protseduuride rakendamine nagu saun ja massaaž.
Kui 1976. a Montreali olümpiavõitjalt jalgrattur Aavo Pikkuusilt küsiti, mida ta peab oluliseks edu saavutamisel, vastas ta – valu talumise võimet. Nii see ongi ja kes seda suudab, tuleb spordilahingust tagasi kilbiga. Eelpool jutuks olnud mäkketõusul nõuab iga uus minek eneseületamist. Sageli tuleb hambad risti lausa neljakäpukil üles ronida. Kui sportlane seda ei suuda, on tegu raisatud aja ja vaevaga. Kuid selles võitluses iseendaga karastub tahe, võime leida endas jõudu olukorras, kus tundub, et kõik – enam ei suuda. Sellistes olukordades on sportlase vaimne valmidus eneseületuseks sageli määrav.
Sellisele tööle, mis kestab kuu-poolteist, järgneb juba vahetu ettevalmistustsükkel võistlusteks. Järsult tõuseb treeningutes maadluse osakaal ning viimase lihvi annavad ühislaagrid tugevates maadluskeskustes Poolas, Ukrainas või Türgis.
Tiit Madalvee
maadlusveteran
