Rahvusarhiiv 
Rahvusarhiiv Peatükk Hiiu saare kirjandusloost, mille Vaher tõelise detektiivina on välja uurinud, esitleb “isevärki fenomeni – keset hiiumaiseid kadakaid, kajakalisi mereääri ja lopsakalt lokkavat hiiu keelt – luuletas Adson tartu-võru murdes”.
Jälgides vaimustust, mille on esile kutsunud hiiukeelsete raamatute ilmutamine tänapäevalgi, pole ehk põhjust imestada, miks Adson just siin saarel oma luuleparemikku kuuluvad read paberile pani.
Vaher sedastab, et järele mõeldes ei tohiks Hiiu olustikku inspireeritud lõunaeestikeelses puhangus midagi kentsakat olla, kuid leiab siit siiski ka “muheleva paradoksi”. Vaher viitab Adsonile pühendatud kokkusaamisele pealinnas, kus kuulati Adsoni sõnadele loodud laulu “Varjuliste puie all” ning kõneldi kohavaimust ja paigamaagiast, mis looja kodukohaga seob. Ometi on eelnimetatud luuletus kirjutatud hoopiski Kärdla põlispuude mõjutusel.
Kirjanikepaar Marie Under ja Artur Adson koos tütardega veetsid Hiiumaal 1927. aasta suve. 1954. aastal Torontos ilmunud raamatus “Kadunud maailm” on Adson kirjeldanud tollase Kärdla olustikku, mis talle kohe meeltmööda oli.
“Varjuliste puie all” valmimisdaatumiks on poeet märkinud “24.9.27”. Luuletuse saamisloo kohta on ta kirjutanud sama aasta Loomingus nr 7: “…seal, kus asus apteek [Metsa tänav 1 kuni 3(?) – toim], selle ees seisid mõned ilmatu kõrged ja laiavõralised lehtpuud. Oma põlisusega mõjusid nad nii varjavalt, rahustavalt ja usaldusttekitavalt, et nendest saadud hüvang pidi kuidagi saama väljendatud – ja sündiski luuletus.”
Sellestsamast keskkonnast sai Adson ajendi üheks oma tuntumaks Hiiumaal kirjutatud luuletuseks “Väiku sõsar vellega”, sedastab Vaher. Ta vahendab Adsoni kirjapandud pildikest kahest lapsukesest, neljaaastasest Magdast ja tema veel väiksemast vennakesest, mis ilmus 1942. aastal ajalehes Lääne Sõna. Loo lõpp on kurb, aga luuletus annab edasi mõtlemapaneva ja hella olupildikese tollase vabrikuküla elust-olust ning ettekujutuse Adsoni kodumurdest:
“Väiku sõsar vellega
Kes sääl kõnnip kellega?
Väiku sõsar vellega.
Veli vähämb sõsarast,
sõsar vaivalt paistab maast.
Joba tühü rutas Toitja,
pidi latse`ütsi jätmä.
Sõsarast sai velle hoitja
nii kui nakas taipu võtma.
Kohe kisup veli väiku
sinna sõsaragi sammu`.
Vellel sada suuvi, käiku –
sõsar ommist valla ammu.
Loigust läbi saama peäp:
mehe jaoss om õkva tii,
joba veli vette veäp,
sõsar kandku tagasi.
Kannap nigu Voonakene,
kes läks ilma pattu kandma.
Veli om jo omakene,
temäle peäp perrä andma.
Kes sääl kõnnip kellega?
Väiku sõsar vellega.
Veli vähämb sõsarats,
sõsar vaivalt paistap maast.
Vellel põse` veretävä,
sõsar valgekene näost,
katekese teretävä
nigu “kuku” ühest käost.
Sõsaral nii sille`patsi`,
vellel nõnakene must.
Niida kõndva ikes katsi,
nigu pildiraamatust.
Veli tüküp tülü pääle,
sõsaral om vaga miil,
ikes käänäp halva hääle,
kõnnip ikes targa tiil.
Nink kui õdag jõvvap kätte,
sängü nõstap vellekeist:
veli taade, esi ette,
unengi viil hoiap tõist.”
Samas loos toob Vaapo Vaher Loomingu lugeja ette ka terve rea humoorikaid pildikesi. Lugeda saab sellest, mida Adson arvas Kassari kabeli kellamehest Pakk-kasti Priidust ja kust Priidu sellise hüüdnime sai. Kuidas Adson aiandushuvilise
Peeter Bollmanniga ehk Äide Peetriga muidu suur sõber oli, aga rästaste-kuldnokkade osas täitsa eri meelt. Samuti ka sellest, kuidas Adson Peetri nime ära kasutas ja tollaseis kirjandusringkonnis paraja afääri tekitas.
Kel huvi, otsigu üles mullune Looming number 5 ning lugegu neist ja kirjanikepaari muudestki Hiiumaa seikadest pikemalt. Igal juhul on Vaheri uurimistööd nauditavalt loetavad, kirjutatud uurivas võtmes. Jääb huviga oodata, millal ta Hiiu kirjanduse antoloogia valmis saab.
