Sõru ülemise tuletorni juures keerab tee ja rannajoon üsna otsustavalt põhjakaarde. Siit avanes ootamatu vaade: Vähelaidu ja Suurlaidu metsamütside vahelt paistis Kõpu kõrgustiku harjal valendav tuletorn. Teisal aga Saaremaa oma Panga nukiga.
Rannas vohas paks pilliroog. Niidud nõnda rammusad pole. Paraku kipuvad need kinni kasvama. Ometigi leidub veel ilusaid laike ning näe, mis tore üllatus: otse teepervel ning eemalgi harilikud härgheinad! Kollased õied ja sinilillad ladvalehed teevad selle poolparasiitse taime hästi silmapaistvaks. Harilik härghein pole igal pool Hiiumaal sugugi harilik, saare loodepoolsemas osas vist üldse puudub. Rohkem jagub teda Ida-Hiiumaa looaladele.
Tee jõudis varjuka lopsaka lehtmetsa rüppe. Kuskilt siit algavad selle päris õige Tohvri küla maad. Kui 1970 elas Tohvril 106 inimest, siis aastal 2000 vaid üks ning nüüd on see arv ümmargune null. Kuidas suur küla nõnda elaniketa jäi? Seda oleks huvitav teada saada. Ja kus asusid kõik küla majad? Midagi siin justkui ei klapi…
Kindlasti oli see piirkond kunagi palju lagedam. Võibolla see mets mingitsorti puiskarjamaana oli siiski olemas. Veel praegugi leiab selle varjust väikesi välusid.
Mets on siin niiske ja vohav. Põhiliselt sanglepad, aga ka saart ja tamme. Tara-seatapp mähkis võsa enda paksu vaipa, üritas puu otsagi väänduda.
Tee hargnes. Valisin vasema. Kohemaid järgnes üllatus – nimelt Liivalauka supluskoht. Puha riietuskabiin, kemmerg, laud-pingid. Ja liivasel rannal lamamistoolid. Peen värk. Kuidagi ootamatu oli siit Hiiumaa taganurgast seda eest leida. Taoline liivaplaaž säärases kohas. Lõuna poolt pressib küll roopadrik peale, kuid siin limpsib vesi vaba liivajoont. Meres küll üksjagu rändkive ja rannaliival taimestikku, ent siiski mõjub liivarand lopsaka lehtmetsa ääres pisut kummastavalt. Luidjal ju küll on kah, ent siinne on väiksemamõõdulisem, intiimsem. Kuidagi mõnus rand tundus see Liivalauka.
Parkla juures kulgeb rannametsas lagedam joon, varasem teease? Sellel kasvavad – tõesti jah – harilikud härgheinad. Küll ei ole nad puudevilus nõnda värvikirevad kui avaniidul. Kased sahisesid. Lehmalüpsja lind silksolgitas kõlavat soolot…
Kuna tee lõppes, võtsin ette parempoolse haru. See jõudis suurtükialuse juurde. Kuigi ma militaarteemast suuremat ei huvitu, osutus see ümar betoonkoloss täitsa vaatamisväärseks. Enam paelus siiski ümbritsev mets. Samas suurtükialuse kõrval kõrgete saarte salu, taamal mitmeid korralikke tammepuid. Tükati lagedamaid, aasa moodi alasid. See paik võiks olla suurepärane puiskarjamaa, kui uuesti kasutusse võtta. Ja, muide, jällekord harilikke härgheinu õilmitses siin!
Nüüd sai uus kruusatee otsa, muutudes tabaga tõkkepuu järel vesiroopaliseks songerduseks. Paljastuv pinnas osutus puhta liivapealseks. Ja ometigi, ikka tammi ses kase-lepalises metsas. Säärane laialehise osakaal kippus täitsa saaremaiseks kätte. Hiiumaa lõunaserv on tõesti võrdlemisi väärislehtpuude rikas. Lisaks tamme ohtrusele kasvab mitmel pool künnapuidki. Tõsi, selles metsas mitte. Vaid üks noor jalakas haljendas roopatee servas.
Kuna mu sihiks oli minna Vähelaidu, siis oli viimane aeg ranna poole põigata. Elektrikarjaväravast läbi ning jõudsin puisniidulikule aasale. Sedakorda palistatud kaskedest ja mändidest. No mis sa kostad, ja siingi harilikud härgheinad platsis! Lisaks säras maasapi ereroosasid õietähti, lausa kena kimbukesena.
Rannaäär tervitas kadakate ja kibuvitsapõõsastega. Liivalauka vareskaerane luitekuhjatis lõppes just siinsamas, et anda järg rannakividele ja rannarohumaale. Pallvõralisest türnpuust ja paarist ilusast kadakast mööda, misjäres ootas juba päris lage maastik. Tõsi, vägagi vaheldusrikas on see lagedus. Tükati kõrgem, paiguti vesilohuline, kaugel Rohislaidu pool sootuks rändkivikaoseks muutudes.
Rohislaidu ma täna veel ei jõudnud. Ka Suurlaidu mitte. Piisas Vähelaidustki. Veel enne selle pikale kruusliivasele säärele astumist tuli läbida väga nätsik, rohukamara all reetlikult vajuv riba. Just siin tervitasid veidrad lihakavarrelised taimekogumikud. Soolarohi!
Just, jah, see Hiiumaa rannasoolakutaimede esikolmikust tavalisim. Soolmaltsa ja soodaheina siin hetkel silma ei jäänud, ehkki ses kandis olemas küllap nemadki. Soolarohi oma ümarate lülivartega mõjub oma veidruses natukese nagu teiselt planeedilt pärinevana. Kui mõnel rannaniidul trehvate – kasvab tema põhiliselt Väinamere ümber ja Saaremaa lõunarannikul – siis uurige soolarohtu kindlasti lähemalt. No kas pole mitte üks eriskummaline taim teine?
