Hiiumaa Kodukant tõmbas joone alla ligi kaks aastat kestnud nn vabatahtlike seltsiliste projektile. Osales 38 vabatahtlikku ja 109 inimest said seltsilise, kellega koos aega veeta ja suhtlemispuudust leevendada.
Nädalapäevad tagasi kogunesid Hiiumaa vabatahtlikud seltsilised koosviibimisele Orjaku sadama saalimajas, et projekti lõppedes kõik üksteist silmast silma näha. Enamik vabatahtlikke oligi pidulikul sündmusel kohal, said kätte tunnistuse koolituste läbimise ja ametlikult vabatahtlikuks seltsiliseks nimetamise kohta.
Ordenid jäid rinda panemata, aga vastastikuseid tänusõnu jagus palju – leiti, et koos saab teha suuri asju.
Kõlama jäi ka Kodukant Hiiumaa juhatuse esimees Ester Tammise soov, et keegi kohalviibijaist ei jääks kunagi nii üksi, et kellegagi rääkida pole.
Seltsi vajavad ka noored
Kui enamasti käisid siinsed vabatahtlikud seltsiks vanematele inimestele, siis Anni Leiger leidis endale ligikaudu endavanused – umbes kahe-kolmekümnesed – kaaslased.
“Olen näinud, et sellist inimest, kes teise vahepeal lihtsalt ära kuulaks ja oma tähelepanu jagaks, vajavad nii nooremad kui vanemad,” ütles Leiger.
Uued tuttavad leidis ta endale sotsiaalkeskuse Kärdla tegevustoast. “Näen, kui olulist tööd teevad tegevustoa töötajad, aga paistab ka, et suhtlemisvõimalusi on palju rohkem ja seda saan ma vabatahtlikuks käies seal pakkuda,” ütles ta. “Alati ei peagi midagi erilist tegema, vaid kuulama ja oma tähelepanu jagama.”
Koolituse käigus õppis ta eelkõige kannatlikkust ja ajaplaneerimist ning seda, mis tunne on kui teised su peale loodavad.
“Sotsiaalala ma varem otseselt õppinud ei ole, kuid mulle lihtsalt meeldivad inimesed ja meeldib inimestega koos olla,” ütles ta silmade särades.
Seltsilised jätkavad
Eesti külaliikumise Kodukant projektijuht Anu Viltrop ütles, et Hiiumaa paistis seitsmes maakonnas testitud projektis silma sellega, et ühe vabatahtliku kohta tuli kõige enam abivajajaid.
Ta rõhutas, et vabatahtlikud saavad pakkuda lisategevusi, mis tavapärase hoolekandeteenuse sisse ei mahu, kuid nad ei asenda sotsiaaltöötajat ega koduhooldustöötajat.
Tegu on sotsiaalministeeriumi algatatud projektiga, millega testitakse vabatahtlike rakendamist hoolekandesüsteemis, et selle alusel välja töötada üleeestiliselt kasutatav koostöömudel.
Projekti Hiiumaa koordinaator Ingrid Purge rõhutas projekti käigus kinnitust saanud tõsiasja – vabatahtlik töö väikestes kogukondades pole kuhugi kadunud. Paljud inimesed on teinud ja teevad seda igapäevaselt, sellele erilist nime andmata. Projekt toetas seda, aidates laiendada vastavaid teadmisi ja oskusi ning tõmmates ka ühiskonnas tähelepanu tegudele, millega üksteist lihtsalt abistada saab.
Umbes 25 vabatahtlikku seltsilist, kes koolitusel osalesid, jätkavad oma seltsilise-tegevust, ehkki neid projekti käigus sõlmitud leping enam ei seo. “Ma leian, et see on Hiiumaa vaimsele pinnasele rammuks,” ütles Purge.
Unikaalne ja vajab usaldust
Euroopas teist sellist näidet tuua polegi, kus inimesed käivad kellegi juures oma vabast tahtest kaaslaseks. “Selline asi on mujal ära kadunud,” ütles Viltrop.
Ühtlasi tõi ta näiteid, kuidas Eestiski on usalduslikud suhted asendumas formaalsetega – vaadatakse, kas kõik ikka vastab seadusele ja lepingule, nõutakse karistusseadustiku väljavõtet ja tunnistust koolituste läbimise kohta.
Samas on usaldus sellise suhtluse puhul keskseks märksõnaks. Usaldusele põhineb see, kas ja kuidas sotsiaaltöötaja oskab vabatahtlikku rakendada, millist rolli ta vabatahtlikul näeb. Usaldust on vaja ka vabatahtliku, abivajaja ja tema perekonnaliikmete vahel.
Viltrop ütles, et on olnud juhtumeid, kus üks või teine osapool oli liiga kahtlustav või vastupidi – kuritarvitas heausklikkust. Seepärast on kõikide osapoolte huvides kui piirid ja reeglid on teada.
Projekti eestvedajad arvasid, et testimist tuleks jätkata, kuna kaks aastat on liiga lühike aeg, usalduslike suhete loomine võtab aega ja on veel maakondi, kuhu projekt ei ole jõudnud.
