Näinud ära Reiu ranna, pakkus mu teejuht välja, et kuidas oleks veel ühe põikega Uulu roosiaeda? Misasja? Pole ealeski sellisest kuulnud. Silme ette kangastus avar roosiõitest kirendav kollektsioon.
Sõitsime kohale – sinka-vinka, aina männimets ja seentena kerkinud eramud. Vägagi popp näikse see Pärnu lähistene elamurajoon. Ja nii, palun: roosiaed. Olin umbusklik. Siin? Nojah, rangelt võttes on tegu pigem ajaloolises mõistes roosiaiaga. Ja selle ajalugu on tõesti huvitav, natuke uskumatugi. Nimelt olnud Uulu parun Reinhold Stael von Holstein Peterburi võimuritega heades suhetes. Ja kuna tal läks tarvis nii umbes 20 tuhat kuldrubla, et taastada Uulu muul ja
rajada palgiparvetuseks kanal läbi luitevalli – siis kutsus ta Romanovite perekonna, eesotsas tulevase tsaari Aleksander III-ga 1880. aastal endale siiasamma Uulu külla. Selle külaskäigu tähistamiseks lasigi ta järgmisel aastal rajada siia rannakõrgendikule roosiaia, mille tippu troonis ligi kümnetonnine maakivimürakas, peal marmorist tahvel. Muuli lasi kah korda teha ja kanali kaevata.
Esimese maailmasõja ajal uuristati siia kaevikud, kivi lasti maasse ja mälestustahvel lõhuti. Kaheksa aasta eest aga tõsteti kivirahn taas üles ja see sai uue tahvli. Paik puhastati võsast.
Koht on tõesti päris kena, kui saarlaslikku kõnepruuki kasutada. Parajalt kõrge künkaneemik, külgedelt männimets varjuks, ühes servas jäärak, mida mööda kulgeb läbipääs muistsesse sadamakohta. Künkal kasvab mõni tore tammepuu, on tiba sirelit ja läätspuud ning ei puudu roosidki. Istutusalale on kasvama pandud mõni roosipõõsake, parasjagu ilutses seal nii kollaseid kui punaseid õisi.
Vaade nõlvalt oli õige meeldiv: roog on rannast niidetud, pakkudes vaba vaadet merele. Siin on ka kohaliku rahva lõkkekoht, muuseas tehakse muinastuld.
Tõesti, paik tasus ülevaatamist! Ühtlasi käisime ära ka Uulu kanali juures. See on uskumatult võimas. Säärane lai sügav lõhang liivavallist läbi kaevata… Sedakaudu liikusid palgiparved mereni ja edasi… Noh, näiteks Peterburi rännanud suur osa siinset puitu.
Üle kanali viib kõrgelt kulgev uus jalakäijate sild. Ootusrikkalt kõndisin kanali mägist veeru pidi mere poole. Ja pidin pettuma. Maa laskus ja vastu võttis paks läbitungimatu roostikumassiiv. Rammus nagu kusagil Balatoni järve ääres. Kuidas siis ikkagi sedasi: nii uhke kõrge maismaa – ja väsib enne mereni jõudmist nõnda ära? Ja meeldivat avatud rannajoont ei kusagil.
Eks vanasti oli siin kindlasti murune rannakarjamaa.
