Eelmise sajandi kuuekümnendatel, sügaval nõukogude okupatsiooniajal, oli ka matkamine sport. Matkaspordis olid spordijärgud ja rasketel inimtühjadel aladel matkates oli võimalik isegi Nõukogude Liidu meistersportlaseks saada.
Matkamine oli popp ja vabadust ihkavale inimesele vaimu ülendav tegevus. Matkarajal kadusid enam-vähem kõik nõukogude aja lollused ja piirangud meelest ning inimesed tundsid, et äkki on nad nagu päris vabaduses. Ümberringi on puhas loodus ja keegi ei keela – laula, karju või kiru vaikselt nõukogude korda.
Üks tolleaja tuntud matkamees ja orienteerumise entusiast oli Aleks Kaskneem. Tegelikult oli ta eesnimi Aleksander ja perekonnanimi sünnimomendil Kabanov. Ta oli sündinud Narva linnas ja oskas, nagu kõik tolleaegsed narvakad, vabalt eesti keelt. Hiljem eestistas ta oma perekonnanime Kaskneemeks. Aleks oli andekas mees. Ta töötas mitmetel tehnikaalastel töökohtadel, kirjutas tehnilisi artikleid, kuid ka lastejutte ja kuuldemänge ning ta eesti keel oli nii puhas, et keegi ei aimanudki temas vene rahvust. Ühel matkal õhtuse lõkke ääres jutustas Aleks oma jõululoo.
Aleks oli Tallinna Reaalkooli poiss. Reaalkooli lõpuklassides tekkis neil nelja klassivennaga lähem sõpruskond. Kolm neist olid Tallinna poisid, kuid neljanda kodu oli kusagil Valingu ja Saue vahel maakohas. Reaalkooli lõpuklassi jõulupühade eel tegi too Valingu poiss teistele ettepaneku, et tulgu nad kolmekesi tema maakodusse jõulupühi pidama. Ettepanek oli ahvatlev ja lepiti kokku, et 24. detsembri pärastlõunal peatub aururong Valingu teivasjaamas ja maapoiss on teisi seal vastu võtmas. Tol ajal kauplustes järjekordi ei olnud, sest kõiki toiduaineid ja muud kaupa oli laialt saada. Erand oli aga pühade-eelne aeg, kus inimesed tõttasid poodi seapraadi, verivorste või jõuluveini ostma. Ka poistekolmik trügis poodi, et kommid ja mõned kangema kraami pudelid kingituseks kaasa võtta. Rahvast aga oli väga palju ja tuli järjekorras seista, mis tähendas seda, et kokkulepitud rong näitas poistele tagatulesid. Mida nüüd teha?
Järgmine aururong läks Keila ja Valingu poole umbes kolme tunni pärast, kuid sellel sõidul ei olnud Valingu teivasjaamas peatust. Tuli sõita Keilani. Poisid jõudsid pimeduses Keilasse ning neil polnud aimugi, kuidas küllakutsuja poisi elukohta leida. Raudteejaamast saadi siiski infot, et tuleb minna umbes kuue kilomeetri jagu piki suurekäärulist Keila ja Saue vahelist maanteed ning sealt pöörata vasakule Korvi surnuaia taha. Aga olevat ka lühem tee läbi Kumna teeristi ja otse läbi Korvi surnuaia. Siis piirduvat teekond kõigest nelja kilomeetriga. Poisid valisid loomulikult lühema tee.
Kumnas asus Keila kiriku pastoraat ja maantee äärde, kenale platsikesele oli püstitatud pronksist monument kuulsale kirikureformaatorile Martin Lutherile. Tee Kumnasse kulges küll poolpimeduses, kuid maanteel olid regede jäljed ja eksimist polnud karta. Aga surnuaias? Poisid otsustasid Martin Lutheri juures veidi nõu pidada, ühe pudeli lahti korkida ja siis alustada teekonda piki peaaegu kilomeetripikkust Korvi surnuaeda. Külma oli mõni kraad alla nulli ja tuulevaikses õhus langesid kerged lumehelbed. Küllap paistis läbi pilvede ka veidi kuuvalgust, sest täielikus pimeduses oleks eksimine tundmatus surnuaias olnud kindel. Poisid olid haudade vahel siksakitades jõudnud käia vast viis minutit, kui äkki nendest üks peatus ja küsis teistelt: “Kas kuulsite? Keegi ohkab!” Vaikus. Ja siis kuulsid ka teised nõrka ohkamist, mis tuli nagu maa alt. Kas tõesti vaimud ja hauast tõusvad surnud? Keegi neist hüüatas: “Kes seal on?” Jälle vaikus ja puutumatu lumi – inimtühi surnuaed ei vastanud. Ja siis kuulsid nad nõrka ja kumedat maa-alust häält: “Ma olen siin külmas hauas juba ei tea kui kaua olnud. Laske mind siit hauast välja.” Võtaks ikka kõhedaks küll, kui surnu tahab hauast välja tulla, aga poiste kaine mõistus võitis ja mida suudakski üks koolnu kolme tugeva keskkooli poisi vastu. Poisid liikusid tasapisi hääle suunas. Lõpuks nägid nad mustavat hauaauku ja kogu, kes end hauas liigutas. Vastkaevatud hauas ei olnud surnu, vaid elus inimene! Too mees oli vist kõvasti jõuluõlut pruukinud, läbi surnuaia otseteed kasutanud ja pimedas valmiskaevatud hauda kukkunud. Kuna haud oli sügav ja hauaääred libedad, olekski tal olnud minek surnute seltsi, kui juhuslikult poleks poisse sinna ilmunud. Asi lahenes hästi. Poisid läksid raudtee ääres asuva raudteevahi majakese juurde, kust saadi redel. Redeli abil sikutati hädas olnu maapinnale ja sealt talutati ta raudteevahimajja sooja. Poisid jõudsid lõpuks ka oma sõbra juurde ja jõulupraad maitses ülihästi.
Ain Einberg
