MEELIS VIHT Ärgatud on kell 3 ja seetõttu lühikeseks jäänud öö kinnitab tõsiasja, et kui kuskil on juhtunud midagi halvas mõttes erakordset, siis vastukaaluks võiks ka sündida midagi erakordset. Olgu siis selleks kasvõi säärane varajane ärkamine. Ja kuigi sääraseid ärkamise põhjuseid keegi kunagi ei soovi, siis mis väärt olekski soolane toit soolata või elu ilma võimaluseta ja hää põhjuseta erilistel hetkedel panustada, kui erilised põhjused seda nõuavad.
Jälle on vist aeg püüda mõista neid, või siis ka mitte, kes ei mõista, mis vägi see küll on, mis ajab inimese peale töönädalat vabatahtlikult ärkama nii vara. Kuid sama palju, nagu seda väge otsib Siiri Sisask laulus “Mis maa see on”, samavõrd palju peitub seda neis inimestes ja selles ettevõtmises, mispärast seekord saarele minnakse. On tunne, et seekordne saarele minek kõlabki, nagu läheks appi raskustesse sattunud sõbrale ja seda võimendab asjaolu, et ta oma õnnetuses isegi natukestki ise süüdi pole.
Siia sadamasse on seilatud sõna otseses mõttes läbi pilvede, mis veel varahommikul tiheda uduna siin-seal maanteel haigutasid. Harjumaa kõige keerulisemates liiklussilmustes aga jalutasid maanteepervel eri paigus kaks tsiviliseerumistunnustega rebast justkui plaaniga hääletada või siis mõista andes, et neil pole enam metsa, kus elada. See kõlas nagu sissejuhatus eelseisvale aktsioonile, pannes mõtlema inimtegevuse ja looduse kokkupõrkepunktidest ja piiridest nii metsas kui siis nüüd ka merel.
Uudishimulik silm püüdis sadamas kummikutesse astudes tuvastada, kui palju siis koguneb neid, kel näpus olevad ämber, kühvel ja kummikud reedavad, mis asja peal väljas ollakse ja see tõsiasi selguski alles Heltermaal, kuhu päästeamet meid tervitama ja bussile saatma oli tulnud. Mõned päevad varem sai valla päälikuga läbirääkimisi peetud, mille käigus pidi selguma, millal tulla ja kui mitu inimest teekonna klapitamise mõttes transportida saaksin ning mis on mu trajektoor. Nädala lõpuks sundis aga randadele uhutud kütteõli üritusele tugevama tossu peale ja nii oli paslik peavooluinitsiatiivil end kanda lasta ning globaalse ettevõtmisega ühineda. Kuigi tasuta ülesõidu saamiseks piisanuks kassas kokku lepitud võlusõnast, pidin tunnistama, et suure inimtulva kartuses ette ostetud piletid kujunesid justkui väikeseks kummarduseks päästeametile, kes need muidu kinni pidi maksma. Aga eks ole neistki aegade jooksul rahareha üle käinud. Ja kes teab, ehk ongi vahel parem alustada panustamist juba esimesest sammust.
Maandusime Palade kooli juures, kus valitses kollane meeleolu. Kollase kooli juurde oli sisse seatud logistikastaap töövahendite, sõjaväeautode ja kollaste registreerumis- ja pakihoiutelkidega ja vabariigi ainuke reostustõrje mobiilne konteiner oli ka mandrilt kohale toodud. Omamoodi sümboolne, et see kõik just siinkandis oli, kus kiviviskekaugusel Soera talumuuseumi juures asuvast kivinäitusest paikneb loodushariduskeskus. Aga eks olnud mängus ka geograafilised põhjused.
Kooli juurest asusime teele ning oligi aeg lasta meenuda sellel, mis kunagi Eesti looduskaitse fondi masuuditõrje koolitusel kõrva taha pandud.
Boheemlasest kitsekarjus Ahven ütles kord filmis “Lammas all paremas nurgas” leitud tühja pudeli kohta, et kui ei tea, mida sellega teha, siis pane ta riiulisse ja võta välja siis, kui täpselt tead, mida sellega teha. Paistab, et see soovitus on abiks ka kõiksugu teadmiste puhul. Siinkohal oleks vist paslik kõigile lastele soovitada, et nad hoolega liivakastis kühvliga mängiks, sest iial ei tea, millal neid töövõtteid masuudi koristamisel vaja läheb.
Töö arenes omas tempos. Nauditud sai päikest ja tunnikese jagu Hiiumaa vihma, korjatud rannavetest kividele ja põhja kleepunud ja kaldale uhutud masuuditükikesi ja õngitsetud neid adruvallidest ja roostikest ning söögipausi ajal korjatud loodusesse vedelema jäetud kilesid, plastpudeleid ja rehve. Masuudilaike oli erineva suuruse ja kujuga. Mõni viskus poolvabatahtlikult kühvlile, mõnda tuli paluda ja mõnda meelitada. Ühel ajal tekkis tunne, et mind võiks süvaveetöödele saata, kui kummikutest juba nagunii paar korda vett välja kallatud oli.
Hiiumaal kulgeb aga aeg omas tempos ja seda isegi tööd tehes, sest ühel ajal tundus, et tehtud on ilmatuma palju, kuid hirmuga kella vaadates, et ega päev veel ometi otsa ei saa, sai tuvastatud, et kell on alles keskpäevas ja päev veel poisike. Kuna fookuses oli võimalikult palju pahandust paremaks paigata, siis pole ette näidata pilte masuuditegevusest endast, kuid selle eest hoolitses juba niigi meedia, et seegi nukker seik Hiiumaast ajalukku jäädvustada.
Ühel ajal aga sai ikkagi päev otsa, jättes maha tunde, et midagi tõelist on saarekese heaks ära tehtud ja see tunne oli parem, kui niisama külas olemine. Kordades parem.
Ja need inimesed… Meie seltskonnas kirsikeseks tordil mõned kohalikud… Näha neid, kelle mõtlemine ühiste väärtuste üle siin tol päeval tegudeks muutus, see on midagi sellist, nagu Naksitrallide kohtumine. Nagu oleks neid inimesi tundnud juba ammu ja ainult sel viisil tegudes neid kohtabki. Kuigi heade tegude halvad põhjused võiks siiski olemata olla, võib arvatavasti juba ette ennustada, et kui saabub järgmine laupäev, siis on tunne, et kuidas siis nüüd nii on, et midagi sarnast teha ei tule.
Mõned Suuresadama kandi rannaniidud ja rannikud on aga nüüd veel lähedasemad ja armsamad kui varem – selline mõju juba kord on, kui millegi eest sedasi hoolitseda saab.
MEELIS VIHT
vabatahtlik
masuudireostuse koristaja
