Olev Kivistik Kui mõni aeg tagasi kuulsin, et Kärdla sadamas alustatakse SUP- ehk aerulauajooga treeningutega arvasin, et see pole minu jaoks. Eelistan pigem jõusaalis rassida ja aerulaual sõiduga pole ma ka eriti sinapeal. Sel nädalal valitsenud kuumad ilmad ja soe merevesi panid mind aga meelt muutma ning otsustasin siiski proovida.Olin esimesse trenni minnes meelestatud nii, et kukun kindlasti korduvalt vette. Kuna ilm oli tõeliselt soe, panin selga ujumisriided. Külmakartlikumad võivad kanda ka kalipsot või treeningriideid.
Optimism kadus
Sadamasse jõudes kadus mu hommikune optimism – merel oli väike lainetus ja kujutasin juba ette, kuidas terve trenn möödub aerulaua kõrval ujudes.
Enne vetteminekut rääkisid Liisa Ljubtšenko Kärdla aerulauast ja Kadri Romano The Yoga Islandist, mis meid ees ootab. Seejärel oligi aeg kaldast pisut eemal asuva
megaSUPi ehk suure aerulaua poole aerutada. Sidusime oma aerulauad kõik selle külge kinni, et me trenni ajal minema ei hulbiks.
Kadri lasi meil esmalt pisut merel olemise ja õõtsumisega harjuda – mõte laual püsti seismisest ei meeldinud mulle, tundsin kuidas kogu keha oli krampis ja üritasin iga hinna eest laual püsida. Loomulikult polnud mul pääsu ja pidin end ikkagi jalule ajama. Kadri juhendas, kuidas parem stabiilsus saavutada ja püsti jääda. Joogas on suureks abiks keskenduda ühele kindlale paigalolevale punktile, valisin enda punktiks Vissulaiu ja see võte tõepoolest toimis.
Seejärel alustasime harjutustega. Alguses tundus kõik lihtne ja ka vette kukkumise hirm kadus.
Hoolimata sellest, et kõik trennitulnud olid minu jaoks võõrad, üks osaleja oli isegi Leedust, oli meeleolu toetav. Tuju hoidis üleval ka see, kui keegi aeg-ajalt vette sulpsatas.
Meri jäi paigale
Mida aeg edasi, seda keerulisemaks läksid harjutused. Arvan, et tegelikult need teab mis rasked polegi, lihtsalt nende sooritamine lainetaval merel nõuab erilist keskendumist. Mingil põhjusel arvasin, et jooga on pigem venitamine ja kerge treening. See ei pidanud aga üldse paika, avastasin SUPjoogas, et tegelikult saavad lihased siiski päris korralikult tööd.
Tunniajane trenn sai justkui hetkega läbi. Lõpetuseks lebasime laual, hingasime rahulikult ja lõdvestusime. Kadri küsis, kas tunneme midagi teistmoodi, kui trenni alguses. Pidin tõdema et tõepoolest, ma ei tundnud enam mere lainetust. Mu keha õõtsus sujuvalt kaasa ega üritanud kramplikult aerulaual püsida. Tapiasin, et pingutus oli tegelikult laual püsimise hoopis raskemaks teinud.
Suur oli minu rõõm ja üllatus ka selle üle, et ma ei kukkunud kordagi vette ning jõudsin kuivalt kaldale. Lõpus oli aerulaual joogatada nii kuum, et tegelikult oleks üks vette kukkumine isegi ära kulunud. Kokkuvõttes oli SUPjooga kogemus minu jaoks väga äge ja kavatsen kindlasti veel osaleda.
Jooga sobib kõigile
Kadri ütles, et SUPjooga ei olnud tegelikult tema idee: “Mulle kirjutas Liisa, kes ütles, et meil on lauad ja sa teed joogat, kas võiks koos teha.” Kadri oli nõus ja leidis, et joogat võib harrastada igal pool.
Trenni tulijatel soovitab ta kaasa võtta riided, mis ei karda märjakssaamist: “Ma ei saa garanteerida seda, et keegi vette ei kuku.”
Kohapeal on osalejatele aerulauad ja külmema ilma puhuks kalipsod. Sooja ilmaga võib kohale tulla nii kuidas meeldib, kes päevitusriietes, kes trenniriietes. “Tuleb kohale tulla selle mõttega, et äkki saab märjaks,” lisas ta.
Jooga sobib Kadri Romano kinnitusel kõigile ja mingit varasemat treeningkogemust kelleltki ei eelda.
