Kolmapäeval avatakse Tuuru juures mälestuspink Ruuben Postile, kes 1991. aastal tegi parteimajast koolituskeskuse. Kavas on muuta ka maja nime – Tuuru millegipärast enam ei sobi. Seda, kuidas nõukogudeajal kommunistidele parteimajaks ehitatud hoone Eesti iseseisvuse taastamise järel uue nime sai, meenutab Tuuru ristiema Helgi Põllo.
Palun meenuta, kuidas sai alustav haridus- ja koolituskeskus Tuuru nime ja milline roll oli selles Sinul?
Hiiumaa muuseumi teadusdirektor Helgi Põllo: Tuuru nimi tuli põhimõtteliselt niimoodi, et Ruuben [Post] hakkas tegema koolituskeskust ja tal oli igasuguseid mõtteid selle maja kasutamisega. Tema ütles, et keskusele oleks vaja ka uhke ja kaunis nimi mõelda. Ja et saaks parteimaja nimest lahti. Ta siis ütles seda mulle kuidagi niimoodi, et kas võiks olla niisugune projektinimi, sest oli vaja igasuguseid rahastusi taotleda ja keskust tutvustada igal pool. Küll ma siis vaatasin kreeka ja rooma nimesid ja igasuguseid uhkeid, filosoofilisi ja luulelisi. Ja no mitte kuidagi ei haakunud miski nii, et oleks selge olnud. Ja siis Ruuben ütles, et nüüd ma homme pean paberid ära saatma ja meil peaks projekti jaoks olemas kasvõi tööversioon nimest. Ja mina siis lugesin Leo Tiigi kirju, olime temaga kirjavahetuses, ja seal ta kirjutas Tuuru taludest Kõpus, mis moodustasid eraldi grupi. Mitte küll küla, aga ikkagi seda kasutati eraldi kohanimena. Tuuru, erinevas kirjapildis küll, oli varasemalt kaardile kantud ka. Seda nime on selgitatud erineval moel – kas see on tulnud jumalast, Thorist [skandinaavia Thor, Tore, Ture, Thure], või tuurast, mis ei tundu eriti tõepärane, või on see rootsipärane stor [sture] ehk siis suur. Millest see nimi on tulnud, see päris selge ei ole. Ja siis ma hakkasin kõiki neid tähendusi panema loodava kompleksi juurde – me tahame midagi uut, midagi suurt, midagi jumalikku, mille poole püüelda. Ja siis mulle tundus, et see Tuuru on täiesti suupärane ja käisin selle välja. Otsustasime, et pärast siis mõtleme teist nime ja pakume välja midagi muud. Selline idée fixe oli ja lõpuks jäi kõigile sellest väikesest seltskonnast, kes [keskuses] alustas, see nimi kergesti meelde. Ja siis küll oli arutlusel, et Hiiumaal on ju sellised sõnad, mis sellega lähedased ja võib-olla keegi hakkab kasutama neid, mis annavad halba maiku sellele asjale. Aga ei hakanud keegi ja see nimi lihtsalt jäigi külge – iseenesest kleepus külge. Selles mõttes see projektinimi, mis sai pandud, hakkas toimima. See oli lihtne, seda oli kerge öelda ja see läks kiiresti rahva hulka. Ma tollal isegi ei tulnud selle peale, et Läänemaal on sellenimeline küla. See ei tulnud mul üldse ette ja ma ikkagi lähtusin ikkagi sellest, et Kõpu on Hiiumaa vanim osa ja kuna sealt võib leida erinevaid kihistusi, siis mõtlesime, et siin tekkiks uus, suur ja selge lähenemine – väga positiivne, väga edasiviiv, väga hariv. Tuuru oli ju ka alge Saarte Instituudi Hiiumaa osakonnale – pidi ju see mõte olema suur ja nime kõik võimalikud seletused olid asjakohased.
Kas mäletad, et algselt oli Tuuru logol [välgu]nool viitega piksejumal Thorile ehk Tuurule (mujal Eestis Taaraks kutsutu)?
Mina seda logo ei teinud, aga seletasin seda, millest mina lähtusin. Eks sellest võis sinna see tulla, aga ma ei saa seda kinnitada.
Hiljem keegi disainis logo ümber ja välgunoole alumine osa kadus ära – jäi T-tähe katus nagu kraananool. Kui Tuuru juhatajaks tuli Kristjan Arunurm, siis tema joonistas Tuurule uue logo ja sellele maja juures kasvava tamme. Ja kõige tipuks pani tammele nimeks Tuuru tamm. Mida sellistest ümbernimetamistest arvad?
See on nagu fiktsioon, sest tamm ei ole Tuuru tamm kuidagi olnud. Eks see oli küll Kärdla puu ja selle üle käis arutelu ka, aga see võib kinnitada ainult seda, et Tuuru maja nimi oli nii jõuline, et seda peeti juba muistseks. Keegi nagu ei saanudki aru, et seda maja kuidagi teisiti kutsuda võiks. Seda võib-olla võib näha positiivse asjana, aga muidu oli see tamme suhtes natuke ajaloo eiramine. Sest see maja, [mille kõrvale see puu kasvama pandi] ei olnud kuidagi Tuuru maja. See puu istutati kalevivabriku [Kärdla] heakorrastustööde ajal, kui olid suured puude istutamised ja Saksamaalt toomised. Selles mõttes on sel puul teine lugu. See asi läks lahti 19. sajandiga, kui 1844. aastast hakati Kärdlasse maju ehitama. Juba siis olid seal teatud planeeringud juures, kuidas [asulat] heakorrastada, aga see oli 19. sajandi viimased kümnendid, kui [haljastamisega] väga jõudsalt tegeleti.
Homme, 29. juunil on tamme all kavas avada Ruuben Posti mälestuspink, kas osaled sel sündmusel?
Olen saanud kutse, aga ma olen samal päeval väliskonverentsil ja mul on hästi kahju, et ma ei saa tulla.
Mida arvad sellest, et arenduskeskuse praegune juhataja Liis Lukas tahab Tuuru maja ümber nimetada Ruubeni majaks?
Nad küsisid seda minu käest. Ma ei ole päris kindel, et see on kõige parem mõte. Mis mina saan ka selle vastu olla, aga ma arvan, et siin tuleks mõelda. Esiteks annab see kohe kolmesilbilise nime – Ruu-be-ni. Pealegi on tegemist ühe episoodilise piiblitegelase nimega – peaks kõik need taustad ja vaated läbi arutama. Ma ei oska selle kohta midagi arvata ja ega mina ei ole see ütleja. Minul kui nime andjal ei ole mingit dokumenti, et ma peaksin seda kaitsma. Olen teisigi nimesid andnud ja ma lihtsalt mõtlen kaasa, aga ega ma ei saa keelata, sest Tuuru nimi on tegelikul ametlikult ära võetud ju varem. Oli ju maakondlik arenduskeskus Tuuru, aga enam seda ei ole, on lihtsalt valla arenduskeskus, millel ei ole nime. Vahepeal oli Tuuru ju kasutusel ametliku nimena lisaks maja nimele.
Oled Sa märganud, kuidas mõjuvad majadele nii-öelda ümbernimetamised, kas uued nimed võetakse rahva poolt omaks?
Mõnikord need ei toimi. Meil on Pikk Maja ja siin võib igasuguseid nimetusi anda, aga majana kutsuvad inimesed seda ikkagi Pikaks majaks. Ma olen mõne koha peal küll natukene kahtlev… Näiteks kasvõi see Monopol Kärdla sadamas – see [nimi] nüüd jäi võib- olla külge ja uus põlvkond võtab selle mingi oma sündmuse järgi. See on asi, mis ma ei oska öelda. Nii samamoodi kui Kassariotsa sadam. Kuna sinna tehti Pullu pubi, siis noored ei tea midagi selle varasemast ajaloost. Samas pole need nii väga seotud – sadam on üks asi ja siis see peokoht annab sellele nime. Ja kas ongi nii, et pidutsemiskohad annavad nime?
Monopol on minu meelest väga eksitav nimi – Margus Kastein, kes selles Kärdla sadama aidas kunagi iseseisvuse algusaegadel Monopoli nimelist kõrtsi pidas, ütles, et võttis nime ühelt tolle aja populaarselt viinamargilt. Ja nüüd on seda justkui ametlikku nime kasutanud isegi Hiiumaa vald. Mida sellest arvata?
See annab vale ettekujutuse sellest hoonest, aga kas me saame rahva suud kinni panna? See on alati see küsimus, et ei pruugi saada.
Kas võib siis juhtuda nii, et nimetame maja Ruubeniks, aga rahvasuus jääb see ikkagi Tuuruks?
Kas see [uus nimi] läheb rahva sekka? Küsimus on selles, et Ruubenit
tundsid ja mäletavad ühe põlvkonna inimesed ega nooremad teda ju ei tea. Tema puhul nüüd on küsimus, kas nad üldse hakkavad seda [nime] kasutama. Oleneb, mida seal sees hakatakse tegema ja kas see ümbermuutmine annab midagi. Mina ütlesin, et võib-olla ei peaks ümber muutma maja nime, mis on rahva hulgas hästi levinud. Võib- olla peaks talle [Ruubenile] tegema mälestusnurga, informatsiooni mõttes kirjutama juurde, et ta oleks esile toodud selles majas ja et maja külastaja seda märkaks. Aga ma ei saa seda kuidagi keelata.
Kunagi rääkisid sellest, kuidas Kõrgessaare mõisa maadele ehitatud viskoossiidi vabrik La Viscosa andis nime tervele alevikule – Viskoosa. Praegusel ajal viskoossiidist eriti midagi ei teata ja noored on nime lühendanud suupäraselt Viskiks ja mõisa viinavabriku hoone on ka säilinud…
… ja varsti kuuleme lugu, et kunagi on seal viskit valmistatud. (Naerab). Samas me ei võta rahvasuust seda nime ära ja on huvitav, kuidas nimed rahvasuus muutuvad.
Mida arvad, miks Tuuru juhid neid nimesid kangesti vahetada tahavad?
Vat sellele küsimusele ma ei oska vastata. Võib-olla ikkagi uued luuad on kogu aeg mängus, pühivad hästi. Võib-olla nad arvavad, et sellest tekkib uus elu. Ei tea. Ma ei tea tõesti.
Mis maksab siis (koha)nimede puhul ajalooline järjepidevus? Kas sel on mingi väärtus?
Ajaloolasele on kindlasti väärtus, aga me teame ka, et väga kummaliselt asju muudetakse või need muutuvad mingil põhjusel. Nii et eks siin on teatud selline juhuslikkus ka ikkagi olemas. Ma ei julge sellele sajaprotsendiliselt vastata, kas see peaks olema nii või naa. Mõnikord, kui paned väga suurejoonelise nime ja see ei hakka toimima, siis on nagu veel suurem kahju. Selles mõttes peab hästi kaaluma, kas see ümbernimetamine on vajalik. Ma tõesti ei tea, kas sellega peaks alustama, ma ei taha ka öelda, et see kõik on vale, aga alati tasub kaaluda, kas see annab selle tulemuse, mida tahame.
Praegu on meil mitmetes organisatsioonides toimunud nii-öelda tegijate vahetus ja kipub olema nii, et kraamitakse sahtlid tühjaks ja kogutu visatakse minema. Minu meelest võiks ju seniste tegijate kogemustest üle võtta väärtusliku, nende läbitud õppetunnid, aga ikka hakatakse uuesti jalgratast leiutama. Miks see nii on?
Uued alustavad nii-öelda puhtalt pinnalt, aga ajaloo mõttes on see alati natuke kurb ja teatud inimestele veel väga kurb. Praegu ei ole selleks aega, nagu sa aru saad, – kõik asuvad sõitma, aga jalgratastki veel pole.
Küsis HARDA ROOSNA
