Villu Roosa osales esimest korda rahvusvahelisel filateelianäitusel ja tõi sealt kohe kaks väärtuslikku medalit.
Oma marke esitles Villu Roosa juuli alguses Tartus Eesti rahva muuseumis toimunud filateelianäitusel ESTONIA 2020. Ühe stendi eest, millel enam kui sajaaastased lillemustriga margid, teenis ta 80 punkti ja kullatud hõbe-medali, teise margistendi “Kangur ja sepp” eest sai 72 punkti ja hõbemedali.
Hiiu Lehe toimetusse tuli ta oma imena näivat lugu rääkima, kaasas võidustendi materjal, kummalegi käsivarrele tätoveeritud… postmark.
A4 formaadis kiletatud stendilehtedel, mis nüüd kausta köidetud, leidub nii marke kui ümbrikke, lisaks selgitavad tekstid ja markide passid ehk sertifikaadid, mis kinnitavad margi ehtsust. Iga mark on paigutatud eraldi taskusse, mille mustal tagapõhjal sada aastat vanad ja üsna kahvatud margid paremini välja paistavad.
“Arvutis kujundame lehe ära, siis mõõdad margi ära ja teed talle paar millimeetrit suurema tasku, vahepeale lisame kirjaümbrikuid,” selgitas ta, kuidas stendilehed valmivad.
Eesti esimesed, aastatel 1918 ja 1919 Rudolf Zero kujundatud ja Georg Bölau trükikojas trükitud margid ei hiilga just iluga, see-eest on nende seas haruldusi. “Selle eest sain rohkem punkte, kuna see on esimene mark ja seda hinnatakse kõrgemalt,” näitas Villu stendi avalehel üksinda laiutavat tillukest ja arusaamatut värvi marki.
“Väga haruldased on värvierinevused – nendele on isegi passid tehtud,” viitas ta teisele lehele. “Tundub, et trükkal on iga päev seganud erineva värvi hallikaspruunist kuni roheliseni.”
Põnevad ja haruldased on ka markide trükiproovid. Nii näiteks on ühe 35pennise margi proov ehk nn must mark tehtud tsaariaegse roosakat värvi kinopileti peale. Kokku tehti sellest margist kolm trükki, millel kõigil hästi palju värvierinevusi.
Veel näitas ta Saksamaale saadetud kirja, millele kleebitud postmark on kustutatud tsaariaegse postitempliga. Kuna võim vahetus, on venekeelne tempel kiirkorras üle graveeritud eestikeelse tekstiga “VALK” ehk Valga. “Sellised on ka vähem levinud,” selgitas ta.
Huvitav on fakt, et nn lillemustrilise margi põhjamustrina kasutati algul Eestis trükitud Saksa okupatsiooni aegse maksumargi mooduleid. “Suhteliselt kiire oli selle margiga ja et võimalikult kiiresti saaks, siis võeti need trükiplaadid… Igaühe kogus seda ei ole ja mõni ei teagi, et seda on kasutatud.”
Stendi koostades püüdis ta lisada igast tüübist ühe näite: ühe välismaa ja ühe kohaliku kirja, ühe tähitud kirja ja ühe postkaardi… On perforeeritud marke ja lõigatud marke, käsitsi kustutatud ja noore Eesti riigi postitempliga, erinevate nimiväärtustega – kopikad ja pennid…
Võim ju vahetus, raha ka, aga marke oli vaja, sest post pidi liikuma ka sõja ajal ja pärast sõdagi.
Villu kogus marke väikese poisina, nagu koolilapsed ikka. Uuesti alustas peale Iirimaalt tulekut, 2007. aasta paiku ehk siis kui internet levima hakkas. Selgituseks, et igapäevatööd teeb Villu Hiiu Kaluri kalalaeval kapteniabina ja Iirimaalgi käis kala püüdmas. Toona tegime temaga tööst Iirimaal Hiiu Lehe jaoks pika ja põneva loo, aga koju saabunud ja internetiga tutvust teinud meest üllatas, kui kerge oli äkki marke saada – sai tellida välismaalt ja Eestis osta.ee-st. “Mis siis tundus müstiline, et seda ei saa kuidagi, siis nüüd lihtsalt otsid internetist ja osaled oksjonitel,” selgitas ta.
Markidest teab ta vist kõike ja neist rääkida võib lõputult, aga miks ta siis varem näitustel osalenud pole?
“Pole varem lehtedele vormistanud – kõik see kujundamine võtab aja ja see mõtlemine, ja siis on vahel midagi puudu jäänud ja tahad ikka paremaks saada,” otsis ta vastuseid sellele küsimusele. Appi tuli elukaaslane Janika Orav, kes on õppinud kunstikoolis ja omandanud restauraatorikutse. Tema aitas stendilehed valmis teha, ja mis veel olulisem, julgustas näitusel osalema. Koos panid nad kokku kaks lugu, kummalgi stendil üks, milles nii-öelda markide kaudu kõnelevad ka Eesti vabariigi keerulisest sünniloost.
Filateelianäitustel jagatakse medaleid vastavalt žüriilt stendi eest saadud punktidele. 70 punkti eest saab hõbemedali, 75–80 punkti eest antakse suur hõbemedal, 80–85 punkti eest kullatud hõbemedal ja 85–90 punkti eest suur kullatud hõbemedal.
Villu Roosa saavutus, kohe ja korraga nii kullatud hõbemedal kui hõbemedal, võimaldab tal nüüd minna rahvusvahelistele filateelianäitustele väljaspool Eestitki.
“Päris olümpiakuld see pole, aga nüüd saan hakata välismaa näitustele osalemissoove saatma,” on ta rahul. Osalemiseks aga tuleb teha veel palju tööd, sest välisnäitustel peab stende olema rohkem ja näituse vaatajale räägitud lugu pikem.
