Kärolyn Kivistik Võiks arvata, et tantsutreeningud võtavad enamuse tüdrukute vabast ajast. Kokla leidis, et temal on tõepoolest aastatega nii kujunenud, et muud hobid on kõrvale jäänud. “Kui alustasime, siis olid veel kunstiringid ja ratsutamine,” märkis ta.
Annabel Pielberg ütles, et tegelikult kogu aur ikka tantsimisele ei lähe ja jõuab ka teisi asju teha. Tema käib näiteks veel ka laulmas ja tegeleb kergejõustikuga.
“Meil on rühmas väga tugevad kergejõustikutüdrukud,” märkis ka õpetaja Kaev.
Veel üks õpetaja
Neljanda lennu tüdrukud tantsisid lasteaiaeast kuni 1. klassini Kaevu juhendamisel, 2., 3. ja 4. klassis juhendas neid aga Triin Salin, kes nüüdseks on juba tantsustuudio vilistlane, tol ajal aga tantsis ka ise.
“Pakkusin noortele võimalust ise tundi anda ja Triin haaras sellest kinni. Esimese aasta juhendasime kahekesi, aga kaks aastat oli ta täiesti üksi,” rääkis Kaev.
Stuudio ühelgi teisel rühmal pole teist õpetajat olnud ja Kaev nentis, et tal polnud kerge rühma uuesti üle võtta, kuna Triinu ideed ja käekiri olid teistsugused, ka nõudmised erinesid.
“Minul oli üsna raske neid uuesti omaks saada, see võttis mitu aastat, aga mingisugusel hetkel käis krõps läbi ja ma tundsin, et see rühm on igatpidi minu ja tunnen tänase hetkeni, kuidas need tüdrukud mind hoiavad. Hästi toetav ja hooliv seltskond on – sõpruskond.”
Ka tüdrukud ütlesid, et alguses oli uuesti õpetaja Kaevuga harjuda raske, sest õpetajad olid päris erinevad, õnneks läks harjumine siiski kiiresti.
Õppisid kohusetunnet ja distsipliini
Küsimusele, mida nad tantsustuudiost ellu kaasa võtavad, tuli vastuseks kaks märksõna: kohusetunne ja distsipliin. “Ei ole seda, et ma täna ei viitsi ja ei tule ja oleme ka palavikuga tantsimas käinud,” rääkis Kokla.
Pielberg lisas, et on õppinud ka planeerimist: “Tiinal on kõik alati väga detailselt ära planeeritud. Elu on näidanud, et see on parem, kui lihtsalt vaadata, kuidas asjad lähevad.” Võrdluseks tõi ta koos sportlastega reisimise, kus kõik olid nagu peata kanad ega teadnud õieti midagi.
Seda, mil viisil nad tulevikus tantsimisega jätkavad, tüdrukud veel ei tea. Tantsimist õppida keegi neist ei plaani. “Vaatame, mis linnade koolidesse sisse saame ja otsustame siis,” arvas Kokla.
Joarand lisas, et tantsupidudelt teavad nad päris paljusid rühmasid ja variante, kus mandril edasi tantsida, on tegelikult küll.
Oodatud lõpuetendus
Kõige eredamalt jääb tantsijatele meelde 2018. aastal aset leidnud Makedoonia reis ja tantsupeod, kõige oodatum aga on lõpuetendus “Kaotatud kingake”, mida näeme 1. aprillil.
“Panin tüdrukud mõtlema, kuidas nad soovivad oma aega stuudios lõpetada, kas kontserdi või etendusega ja nad valisid etenduse,” rääkis Kaev.
Etenduseks valmistumine läheb hästi, ainult meestantsijatega oli mure. “Hakkasime aasta tagasi sellest rääkima ja nii mina kui tüdrukud pakkusime erinevaid ideid, aga meil on meesressursid piiratud,” tõdes Kaev. Seetõttu ei saanud teatud muinasjutte valida. Ka oma lõpuetendusel pidi neljas rühm siiski ühe meesrolli sisse jätma, keda kehastab üks tüdrukutest.
Etenduse aluseks oleva muinasjutu valikul oli teine oluline kriteerium, et oleks võimalik välja tuua üheksa pearolli ja iga lõpetaja saaks oma rolli.
Küsimusele, kas tüdrukud kunagi ka mõne rolli pärast kakelnud on, vastasid nii õpetaja kui lõpetajad, et sellist tüli pole ette tulnud.
Soolonumbrite harjutamisega alustati mullu novembris ja tantsuetenduse aktiivse loomise periood on kestnud kuus kuud, kõike seda kooli kõrvalt.
