Esmaspäeval oli sünnipäev Hiiumaa saadikul, raadio- ja teleajakirjanikul Märt Treieril, kes praegu veel raadiotööl pealinnas, aga igatseb juba väga tulla saarele, mille käekäik talle vägagi korda läheb.
Räägime hakatuseks tööst, ammuste tuttavatena sina-vormis, kui sobib. Oled väga pika staažiga ajakirjanik ja raadioajakirjanik sai Sinust kohe peale sõjaväge. Ehk meenutaksid, kuidas algusaegadel raadiosaadete tegemine käis?
Märt Treier: Tehniline külg on tundmatuseni muutunud, aga sisu on jäänud ikka samaks. Ei ole ju tähtis, kuidas juustu tehti, rohkem ikka, mis välja kukkus. Millegipärast inimestele meeldivad need “huvitavad juhtumised” ja eks neid võib mõista, aga ega neil lugudel peale põgusa meelelahutuse suurt väärtust ei ole. Tegelikult on raadio kui igapäevase kaaslase mõte pigem vastupidine, rutiinne, meeldiv ja rahulik, suuremate üllatusteta. Hiinlastel näiteks on selline needus, kordan, mitte soov, vaid sajatus: et sa elaksid huvitaval ajal!
Ja siis on levinud sellinegi tore ütlemine, et tähtis ei ole, kelle kõrval uinud, vaid see, kellega ärgata tahad. Järelikult tungib lemmikjaam ja -inimene üsna lähedale. Jah, teda võib sõbraks nimetada küll. Sõbra suust oleme ikka valmis kuulma, mis on maailmas huvitavat juhtunud. Ka siis, kui need juhtumised ei ole üldse meeldivad. Kuid selle usalduse osaliseks saamine tähendab endistviisi seda, kas tegija huvitub eeskätt inimesest tema kodus. Raadio- ja telemees ise ei peaks olema mitte niivõrd ennast nautiv ja hästi eneseteadlik ning pööraselt stiilse soenguga erakordne persoon, kui just selline turvaline tegelane, kelle käest sa oled ka väga keerulisel hetkel üldse nõus midagi kuulma. Kui seda tööd aastakümneid visalt teha, võibki lõpuks juhtuda, et inimene avab teleka rohkem saatejuhi kui tema külalise pärast.
Mis on raadio mõte?
Ilmselt seisnebki see kõige laiemas plaanis turvatunde tekitamises kuulajale. Raadio võib olla märksa enamat kui aparaat külmkapinurgal. Temaga saab suhestuda, teda kiita ja sajatada. Olen pannud tähele, et inimene ei viitsi rõõmustada või vihastada sugugi kõige üle, rohkem on ta kuri või õnnelik ikka siis, kui see miski talle tõesti korda läheb. Kui tähtis see sõber tegelikult on, saab igaüks teada, kui temast mingiks ajaks loobub. Kui tekib igatsus, oli sõber siiski tähtis, ehkki mõnigi kord tahaks temaga joriseda-toriseda.
Kui pikk on Su päev, saatejuhina lähed ju eetrisse nii vara?
Eks ole veerandsaja aastaga seda režiimi juba harjutatud ka. Imelik on küll see, et seaduspära ei ole ikka tekkinud. Vahel võin olla rampväsinud juba kümneks hommikul, vahel jätkub lusti hilisõhtuni. Varajast ärkamist on miskipärast paljudel raske mõista, hilist magamaminekut aga mitte. Olen märganud, et kui külaline tuleb stuudiosse, pakub talle huvi tavaliselt kaks asja: mis kell ma tõusen ja mis asi on köhanupp. Köhanuppu märgates on neil nägu nalja täis ja esimene reaktsioon on, et sealt saab kindlasti köha. Nojah, mis parata, ajastu on tõesti selliste kahtluste poole kaldu. Tegelikult tuleb nupp alla suruda, kui köhida tahad. Siis ei tule eetrisse koledat karjatust.
Tänapäeva meedia on ka vahel koleda karjatuse moodi ja inimestel on ajakirjaniku ees isegi hirm – on see põhjendatud?
Ajakirjanikku pigem kardetakse jah. Hirmul on see rumal omadus, et see kiilub mõtlemise kinni. Kui pätt tänaval vastu tuleb ja nõuab kella või rahakotti, siis me ju teame, et südames ei tahaks talle nagu kumbagi anda. Nüüd peakski pea tööle panema ja mõtlema, kuidas elusa, tervena ja kaotuseta minema saada. Vaat nendele kolmandatele võimalustele tulebki mõelda, kui ajakirjandus väga tüütuks muutub ja mingit oma asja hakkab peale suruma. Olen kõigile oma koolitatavatele alati öelnud, et ajakirjanikku tuleb vaadata kui taeva kingitust, kui võimalust, kes võib olla abiks teie enda sõnumi võimendamisel. Aga et seda osata, tuleb natuke mõistmist ja tehnikat teravdada ja muidugi peab olema ka sõnum, mida paljudel ei ole. Aga kõike saab õppida ja õpitaksegi.
Millal tuli mõte kirjutada raamat?
Tegelikult on mul pagasis kaks raamatut. Esimese kirjutasin kümmekonna aasta eest Eesti džässi esileedist Anne Ermist. Selle ma tõesti kirjutasin. Teine on ju tegelikult vaid raadiojuttude mahakirjutus, mida küll liigendavad mõned mõttemõlgutused, mis on rivistatud ainult raamatu tarbeks. Kokku sai sellest ikkagi raamat, mis on tõesti väga vahvalt vastu võetud. Endalegi üllatuseks osutusid need lood kirjapildisõbralikeks. Mõnedki lugejad on kurtnud, et neil õnnestub neid lugusid lugeda ainult minu häälega ja minu tempos. See on rohkem olnud nii komplimendi eest. Aga raamatul on läinud hästi jah, ilmselt ei pööra autorid küllalt tähelepanu meie igapäevaelu toredate detailide märkamisele. Praegu on poodides saadaval veel mingi hulk kolmandast trükist, just tuli välja ka e-raamat. Raadiouudistest kuulsin, et koroonaajal olevat need tavaraamatute kõrval tõelised hitid just laenutustes.
Kas hommikujuttudele on järge oodata?
Keegi peaks mind lõplikult veenma, et seda järge tõesti oodatakse. Iseenesest jutte ja lugusid nagu on, ehk ka raamatukõlbulikke… Kirjastus teatas samuti, et on valmis ja huvitatud. Samas – raamatuid on selletagi väga palju ja seda ka nagu ei tahaks, et mind juba eluajal grafomaanide lõputusse rivvi sätitakse.
Kuidas kulgeb igapäevane linnaelu?
Tegelikult on tegemist peaaegu igal rindel. Aga üldiselt ootan koos kõigi teistega kevade moodi kevade tulekut ja kahetsen, et esimesed märtsikellukesed jäävad sel aastal Hiiumaal nägemata. Aga loometöö edeneb hästi. Tahaks suvel välja tulla hoopis millegi erilisega, kui ajastu lubab ja ka kõik muu sujub.
On see “miski” saladus?
Poolenisti. Aastatepikkuse töö tulemusel (muide, suuresti just Hiiumaal) kirjutasin näidendi, mis nüüd ootab lavalaudu. Ehkki etendused said planeeritud kaugemale, on mul südames küll selline soov, et mis oleks, kui üritaks vähemalt korraks saarele jõuda. Praegu hoiame oma meeskonnaga hinge kinni, et selles suures teadmatuses mõned aknad ikka avaneksid.
Millest see tükk kõneleb?
Kui tahta ühe lausega öelda, siis keskpärasuse talumatust valust ja ponnistustest luua midagi, mis tõesti väärtuslik.
Räägime nüüd Hiiumaast ka. Millest tekkis ühel linnapoisil tõmme Hiiu saarele?
Eks ma puberteediealine olin tõesti, kui klassiõde saarele kutsus. Load said vormistatud ja ausalt öeldes oli nõukaaja lõpusirgel ikka päris Soome minemise tunne. See oli selline vahva iga, kui paljud asjad näisid natuke suuremad kui hiljem. Hiiumaad nägin toona vähem, rohkem Kassarit, aga see ei muutnud mälestust sellest, kui imelise eraldumise tunde võib anda üks merereis.
Hiiumaal Lelu külas on sul seitse aastat külalistemaja, endine metskonnamaja. Kui palju metsaga kokku puutud?
Jah, see maja ja mets kuuluvad kokku. Metsa pean tähtsamakski kui merd, hinge- ja meelelaadi tõttu. Meri on kui avatuse märk, mets tähistab suletust. Ütleme nii, et väin lahutab võõrastest metsadest ja nende Hiiumaa omade keskel on väga oma tunne. Hiiumaa keskkoht on otsekui paradiisi süda. Nii ongi tore mõelda, et miks toimetadagi selle äärealal, kui võib tuksuda üsna südames. Süda pidavatki natuke vasakul asuma, otse kaardile vaadates on Lelu küla ka natuke vasakul servas.
Millised on plaanid selle paigaga?
Kuidas äsja linastunud Olev Subbi filmis just öeldigi: suurim kodanlik nauding on üles ehitada oma privaatsfäär. Et tegu on osaga mu ettevõtlusplaanidest, tahab see paik tulevikus eri moel teenida kõiki, kes samu väärtusi tähtsaks peavad. Kahjuks oleme inimestena võimekad mõtlema ka teisipidi, inimene oskab ohtlik olla nii merele kui metsale. Natuke lohutab mõte, et maja vahetult ümbritsev mets on tunnistatud vääriselupaigaks ja teise külge plaanitakse koguni tillukest looduskaitseala.
Hiiumaa südames on tore olla, aga südame ümber käib hirmus lõikus ja sellega tahetakse kõik metsad imikuikka tagasi saata. Kõige nõutumaks jään siis, kui metsamehed küsivad raevukalt, et kas soovite siis vanade puude kokkukukkumist? Jaa ja veel kord jaa! Kas siis inimesed peaks ka äkki jalalt maha lõikama põhjusel, et nad on nüüd jõudnud küpsesse ikka? Me võiksime küpsust hinnata ka teisiti. Metsamehed hõikavad vastu, et mets on kui viljapõld, muudkui tuleb uuele saagile ruumi teha. Ülekasvanud viljapõld on tõesti mõttetu, aga tulge ja heitke pilk sellesse tükikesse põlislaande, milline kordumatu ja igavene ilu sealt vastu vaatab. Ei ole siledaid kände, ei ole roomikujälgedesse kasvanud trepjat värdmaastikku. Mahalangenud puudest on saanud uued vääriselupaigad. Ja see keskkond on nii õrn. Mõne liigi kadumiseks piisab sellestki, kui mitusada meetrit eemal tehakse lageraiet. Et metsamehed kaotavad töö? Ei, ma ei ütle, et jätame kõik kirved koju ja häbiplekistame televiisoris harvesteri. Aga vahest on võimalik metsi majandada ka nõnda, et sellest tõuseb kokkuvõttes tulu nõnda, et keegi ei pea silmi õudusest maha lööma? Ka raadiot tehakse nüüd omajagu säästlikumalt kui varem, rõivamood liigub taaskasutuse suunas. Äkki saab siingi teisiti ja hoopis säästvamalt mõelda?
Leluselja oli ju ka endine metskonna keskus?
See on ilus maja uhke ajalooga. Maja ei ole süüdi, et metsa majandamine on saanud paljude silmis raiskava või röövelliku kuvandi. Aga kõike saab muuta, kui tahtmist on. Ilmas on varemgi antud sümbolitele tagurpidine tähendus. Prahas seisab vist tänaseni roosaks võõbatud tank, mis neutraliseerib koleda militaarsümboli. Leluselja metsamõis võiks tulevikus muu hulgas märgistada lugupidamist põlismetsade vastu.
Kas Hiiumaa on veel see meretagune maa, kus saastamata õhk ja vähe inimtegevuse jälgi?
Olen mõelnud, et võti võiks peituda ühes kindlas märksõnas: paradiis. Kas pole loogiline, et paradiisis peakski olema vähem jalajälgi kui maal või põrgus ja õhk peakski lõhnama mõnusamalt kui Iru katla kõrval. Paradiis on nii kaunis sõna, et edasised mainepingutused võiks kõik rakendada selle sõna ette ja taha. Hiidlastele on Hiiumaa kodu, nad on kui äravalitud, et neile langes osaks õnn ja au siin sündida. Teised on kuulnud saarest nimelt paradiisivõtmes. Isegi mu Võru tuttavad teavad nii. Hea küll, eks see natuke muinasjutuliselt ja veidi lapsikult ju mõnele kõlada võib, sest elumuresid ja igapäevahädasid jätkub kindlasti ka siia. Aga siiski on paradiis koht, kuhu pigem soovitakse jääda või kuhu pürgida ja mitte niivõrd lahkuda, kuhu saabujatel on sarnane arusaam kommetest ja kus mõned asjad võiksid olla enesestmõistetavad. Ma ei usu, et seal taevastel väljadel Päris Paradiisis käib ka tuline argiarutelu teemal, kas meie looduskeskkond on oluline või peaks hakkama neid tõelisi pilveteenuseid, nektarit ja ambroosiat alla maale eksportima…
Palju räägitakse sellest, et saaks lõpuks korda ühendused, teed ja side.
Omamoodi ma isegi armastan kruusateid, neis on romantikat. Samas tean, milline nuhtlus on elada majas, mille hoovile tungib iga mööduva autoga paks tolmupilv. Ootab Lelu külagi veel umbes kolme kilomeetri jagu kõvakatet ja muidugi internetti. Kommertsteenuse pakkujaid ei saa süüdistada, et nad ei ole kümmekonna majapidamise pärast kallist masti keset küla püsti pannud. Siin on vaja abi ja mul on hea meel, et Hiiumaa võim näib olevat sellest murest aru saanud.
Kas Hiiumaa võiks jääda saareks, kus ei vura hordide viisi turismibusse või oleks turistid päästerõngaks nii mõnelegi külalistemajale ja turismitalule?
Onu õpetas kunagi elureegli: hoia kogu aeg üheksa rauda tules. Kriis näitas taas, kui asjalik selline elumudel väikeses Eestis ja suures muutlikus maailmas on. Kukub miskit ära, päästab teine. Üksvahe ainult raadiot saingi teha, ülejäänud kaheksa reha ootasid. Esimene ehmatus ehmatatud, hakkas elu jälle reele saama.
Millisena näeksid oma lemmiksaart kümne aasta pärast?
Kui nüüd korraks lihtsalt unistan, siis suure looduskaitsealana, kus on lubatud puid maha võtta kohalikuks ehitustegevuseks ja kütteks. Energeetikaküsimused peaksid olema lahendatud nõnda, et Hiiumaa ei sõltuks nii palju maailma tõmbetuultest.
Et saarel oleks vähemalt üks väga hea kool ja tarkust, mida muule Eestile ja maailmale jagada. Et keegi ei küsiks, miks ta peab meilile vastamiseks õue minema. Et kaupmees saaks kauba muretult mandrile ja tagasi. Et Kärdla kalapoe taolisi rõõmsameelseid ettevõtmisi tekiks nagu seeni.
Et inimesed, kes täna on rakendanud kogu oma energia saare heaks, kiirgaksid seda lahkelt ka edaspidi, oleksid terved ja elujõulised ning neil oleks teised samasugused, kellega laupäeva pärastlõunal terrassil veini juua.
Ja muidugi suurepärased naabrid! Seda ma muidugi mõistan, et sellist naabrinaist nagu minul, puukujude voolimise maailmameistrit Maire Põldmad lihtsalt ei saa igaühel olla, aga ära ma teda ka ei anna.
Ahjaa, korvpallikoondis võiks ka olla, isegi kaks: naiskond ja meeskond. Ja see meeskond peaks alati kartma naisi, kes võivad neile ära teha. Saari ilma vägevate naisteta ei ole ega tule.
Imelik, et ilusatele sõnadele vaatamata nii vähe aega saarel veedad?
Mõttes olen seal kogu aeg. Autole panen hääled sisse ja siis kohe varsti tulen. Tahan ammugi oma silmaga üle vaadata, kuidas Kaja Antonsi eestvõttel valmiva Käina poe ehitus edeneb. Küll on tubli naine!
Küsis
PIRET LINNAMÄGI
