Teisipäeval Suuremõisa lossi avatud loengul räägiti muuhulgas ka lae restaureerimistööde käigus ilmnenud laekonstruktsiooni kahjustusest, mille parandamine oli paras väljakutse.
Eelmisel suvel viis kuud kestnud laemaalingute restaureerimistööd Suuremõisa lossis oleksid võinud kesta ka poole pikemalt. Sedasi kirjeldas loengul lae eelnevat olukorda Kõrgema kunstikooli Pallas professor Heli Tuksam, kes oli restaureerimistööde juht.
Lae veekahjustused olid küll juba eelnevate uuringute käigus ilmsiks saanud, aga olukorra tõsidust mõisteti siiski alles restaureerimistööde käigus. Nimelt selgus peale sekundaarsete värvikihtide eemaldamist, et paiguti oli laes olev krohv pude, lahtine ja niiske ja olukord oli laemaalingute seisukorra mõttes väga kriitiline.
Lisaks viitasid niiskuskahjustused sellele, et lekked katusest olid olnud pikaajalised ja kuna lagi oli endiselt niiske, tuli lekkepõhjustele jälile saada. Selleks kutsuti lage vaatama mitmeid asjatundjaid ja spetsialiste. Kuna Suuremõisa mõis on muinsuskaitse all, oli tööde käiguga pidevalt kursis ka ameti esindaja.
Muinsuskaitseameti Hiiumaa vaneminspektor Karin Kirtsi oli ka abiks tekkinud probleemidele lahenduste leidmisel. “Nagu ikka vanade lagede puhul, võib ette tulla halbu üllatusi, mis tööde mahtu nii ajaliselt kui rahaliselt suurendavad,” ütles Kirtsi, et antud olukord ei olnud ebatavaline. “Lagi, kuhu krohv saaks kinnituda, oli probleemsetes kohtades ära kõdunenud ja suisa nii hullusti, et mul õnnestus skalpelliga pinda sondeerides jõuda saalist otse pööningule,” kirjeldas Kirtsi olukorra tõsidust. Algselt umbes rusikasuurusest august laes hakkas nirisema nii laekonstruktsioone kui laepealset soojustust. “See pani esilagu ikka ehmatama küll, kuna nii kehva seisukorda ei osanud keegi oodata,” sõnas Kirtsi.
Lõpuks õnnestus siiski lekke põhjused tuvastada ja Kirtsi kinnitusel on ka leitud vahendid nende likvideerimiseks. Kirtsi leidis, et see juhtum oli pigem põnev: “Keerulised objektid on tegelikult kõige huvitavamad ja arendavamad ning kui saab koostööd teha suurepäraste spetsialistidega ja oma ala fanaatikutega, on inspektori töö puhas rõõm.”
Hiiumaa toodang sai lakke
Väljakutseks oli ka lakke tekkinud avade viimistlemine. Professor Tuksam koos oma õpilastega leidis, et parim lahendus on siiski ajalooliselt ennast juba tõestanud õhukesed rooplaadid. Need õnnestus saada kohalikult tootjalt Taavet Tikult. Aluspinna haprus ei lubanud aga parandustöödeks enam traditsioonilist ja rasket lubikrohvi kasutada. Siinkohal leidsid asjaosalised, et kaubamärgi RestHunt all tegutseva kohaliku, Hiiumaa tootja termokrohv on sobilik lahendus. Nüüdseks on laekonstruktsioon tugevdatud ja vaatleja võib julgelt restaureeritud laemaalinguid piielda.
Külastaja jaoks loodi võimalus näha kõiki eri ajastute viimistluskihte, selle asemel, et valida üks kindel ajastu ja terviklik viimistlus. Säilinud on suuremal ja väiksemal määral maalingute osi ning parima ülevaate neist saab kindlasti koos giidiga. Kindlasti väärib märkimist asjaolu, et näha on ka esimesed maalikihistused, mille täpset valmimisaega ei julgenud eksperdid öelda.
Muinsuskaitseamet eraldas 2018. aastal riigieelarvest
19 000 eurot Suuremõisa mõisa peahoone ülemise saali restaureerimistöödeks, lisaks laekonstruktsiooni avariitöödeks 3900 eurot.
Hiiumaa ametikoolil oli nimetatud projektis ka omaosalus, kuid seda numbrit ei olnud ametikooli majandusjuhataja Ille Kivistu valmis välja ütlema. Kivistu ütles, et lagi sai valmis kolme osapoole, ametikooli, muinsuskaitseameti ja kõrgema kunstikooli Pallas koostöös. “Kõike ei saa rahasse ümber arvestada, peab olema suur soov ja tahtmine midagi korda saata ning teha,” vastas Kivistu toimetuse päringule.
