Selle romantismiajastu jumaliku sädemega on harukordne võimalus kohtuda Franz Schuberti 223. sünniaastapäeva eel täna, 21. jaanuaril kell 18.00 kontserdil Kärdla muusikakooli saalis.
Esitamisele tuleb helilooja vokaalloomingu üks tippteoseid – Wilhelm Mülleri sõnadele loodud 24st laulust koosnev tsükkel “Talvine teekond” (“Die Winterreise”, 1827, D.911).
Schuberti heliteoste kataloogi on koostanud Austria muusikateadlane Otto Erich Deutsch. Laulutsükli esitavad bariton Atlan Karp ja Irina Zahharenkova, kes klassikalise soolokavaga esines samas saalis läinud suvel.
Teksti ja muusika vahekord on huvitav nähtus. Mitte alati ei inspireeri heliloojat suurepärase kirjandusliku väärtusega poeesia, vaid hoopis nii mõnigi tagasihoidlik luuletus sobib viisistamiseks väga hästi.
Viini luuletaja Wilhelm Mülleri värsse ei ole peetud kaugeltki mitte eredateks selle žanri näideteks, küll aga said Schuberti laulud tema luuletustele tippsaavutuseks, leides uue tasakaalu sõnade ja muusika vahel. Klaverisaade on täiesti iseseisev ja võrdne partner laulu meloodiale, kommenteerides ja illustreerides kogu pala sisu, mõtet ja meeleolu.
Kui Schuberti lühikese eluea jooksul loodud üle 600st laulust teha valik ning see teksti ja muusika järgi reastada, saab kujuneda järgmine meeleoluline süžee: õitsev kevad, kaunid igatsused, armastus ja üürike õnn, unistuste purunemine, valusad mälestused, koltunud sügis, üksildus, tardunud talv, unenäod, ahastus. Niisugusesse järjekorda on helilooja oma laulud pannud. Sügav vihje vastamata jäänud armastuse tekitatud mõradele?
Schuberti ammendamatut meloodiarikkust tulvab võrdselt nii meloodias kui ka iseseisvas klaverisaates.
Mõlema partiid võivad omavahel ka põimuda, olles tugevas koostöös põhimeeleolu üksikasjade ja peensuste esiletoomisel.
“Talvise teekonna” loomise ajal oli Schubert juba haige ja melanhoolses meeleraamistikus, aasta enne surma. Kui ta kogu tsükli oli oma sõpradele ette kandnud, olid kõik hämmingus laulude nii heitlikust meeleolust.
Schubert ise tõusis klaveri tagant ja ütles: “Need laulud meeldivad mulle rohkem kui ülejäänud ja aja jooksul meeldivad ka teile”.
Sõprade seast teatas Franz von Schober, et talle meeldis ainult üks laul – “Pärnapuu”(“Der Lindenbaum”). Seesama laul on ka meil juba kooliõpikutest tuntud “Kask” (“Üks kask meil kasvas õues…”), mille vormindas eesti keelde rootsi-saksa päritolu kirjamees ja Rapla pastor Karl Eduard Malm, kes muutus legendiks juba oma eluajal, olles meie kirjameestest esimene, kes tutvustas eesti lugejale Goethe,
Schilleri, Heine ja Krõlovi loomingut.
Malmi abikaasa oli oma isa kaudu sugulane Reigi pastori Gustav Felix Rinnega ja ema poolt Pühalepa pastori Paul Eduard Hörschelmanniga.
Nende poeg Karl Otto Malm oli Pühalepa ja Kärdla koguduse õpetaja ning hiljem samas ametis Vormsil.
Meil väga armastatud laulu on raplalased oma hümniks pidanud ja Karl August Hermanni arvates andis Malm sellele “täiesti eesti näo ja koore”.
Tsüklis on iga laul omaette tervik, kuid neid ühendab süžeeline arendus. Loodus põimub üksinduse ning armastus- ja pettumusmotiividega. Viimases laulus (“Leierkastimees”) leiab noormees lõpuks kaaslase, vana ja üksiku muusiku, kes väntab oma pilli külmunud sõrmedega, kuid keegi teda ei kuula. “Kummaline vanamees, kas ma tulen sinuga?”
URVE VAHER
Allikad: Johannes Jürisson “Dissonantse ja konsonantse”; Jerzy Waldorff “Polühümnia saladused”; eestigiid.ee; wikipedia
