Heiki Nabi esimene treener Tiit Madalvee räägib loo, kuidas ta esimest ja viimast korda anaboolseid steroide tarvitas.
Teade kreeka-rooma maadleja Heiki Nabi maailmameistritiitli kohta tuli kolm kuud pärast Budapestis peetud võistlust. Alles pärast seda, kui kulla võitnud iraanlane Amir Aziz Ali Akbar dopingutarvitamiselt tabati ja eluaegse võistluskeelu sai. Nüüd on Nabi ametlikult kahekordne maailmameister, aga tema esimene maadlustreener Tiit Madalvee muretseb, et ehk ei mõisteta seda võitu vääriliselt hinnata. “See maailmameistritiitel tuli kuidagi imelikult kätte ja paljud ehk alahindavad seda saavutust,” oletab Madalvee.
Kahe aastaga 20 kg?
Madalvee ütleb, et kui võrrelda aega, mis kummalgi sportlasel kulus tippvormi tõusmiseks, saab nii mõndagi selgemaks. Heiki tegi otsuse minna raskekaalu pärast seda, kui ta 2006. aastal tuli maailmameistriks. “Neli ja pool, ligi viis aastat on ta tegelnud sellega, et kasvatada lihasmassi ja tõsta oma kaalu, Heiki nõuandjateks on Eesti tippspetsialistid: toitumisspetsialist Mihkel Zilmer ja jõutreeningut juhendab Tallinna ülikooli õppejõud Aleksander Jairus – ja kogu selle töö tulemus on, et tema kaal on tõusnud kümme-kaksteist kilo,” märgib Madalvee.
Ja toob võrdluseks iraanlase kaalutõusu. Ali Akbar diskvalifitseeriti kaks aastat tagasi anaboolsete steroidide tarvitamise pärast ja tänavuse MMi ajaks oli ta maadlusmatil tagasi 20 kg raskemana. “Ausal teel ei ole see võimalik,” kinnitab Madalvee.
Ja siis tulid “ained”
Madalveel on säilinud arvandmed, mida teeb sportlasega see, kui ta kasutab anaboolseid steroide. Neid katsetas ta 60ndate lõpul, pärast seda, kui tegevspordist taandus ja alustas treeneritööd.
Tollal hakkas käima kumu, et tõstjad ning heitjad-tõukajad kasutavad mingisuguseid aineid. “Nende tulemused paranesid sedavõrd kiiresti, et tollest ajast kehtib siiamaani kettaheiterekord, mida Kanter üritas ületada, kuid ei jõudnud sinnani,” ütleb Madalvee.
Lihtsalt öeldes on anaboolsed steroidid meessuguhormoonid, mis panevad lihased kasvama. Eriti intensiivselt läksid sellele keemiale üle Saksa demokraatliku vabariigi sportlased. Madalvee andmetel on seal nüüdki veel käimas kohtuprotsessid, kus naised, kellele neid aineid sisse söödeti, on oma treenerid kohtusse andnud. Naiste peal paistis anaboolsete steroidide tarvitamine eriti välja – nad muutusid mehelikeks, kadusid rinnad, hakkas kasvama habe.
Madalvee kinnitusel oli tollal ka Venemaal niisuguseid naissportlasi palju.
Mõistet “doping” veel polnud
Samas oli see aeg, mil mõistet “doping” veel olemaski polnud. “Dopingu mõiste käis ainult hipodroomihobuste kohta, kellele joodeti sisse midagi kofeiinitaolist, et see neid virgutaks,” meenus Madalveele.
“Siis ma mõtlesin, et kui on niisugune asi ja tõstjad kasutavad, siis peaks maadlejad ka seda kasutama hakkama, ja kuna ma olin treener, tahtsin endale selgeks teha, mis on selle asja efektiivsus.”
Tollal oli anaboolseid steroide lihtne kätte saada. Pöördusid vabariiklikku kehakultuuridispanserisse, rääkisid spordiarstile, et tahad neid aineid proovida ja saidki retsepti. Madalvee proovis enda peal Neroboli, mida kasutati neuroloogiaosakondes halvatuse- ja traumadejärgses ravis, et patsiendi lihaskonna taastumist kiirendada.
Kuuga 15 protsenti jõudu
Arst andis kaasa ka skeemi, kuidas Neroboli võtta ning inimkatse algas. “Tollal suhtuti sellesse pigem nii, et hea idee – seda peaks proovima!”
Lisaks tablettide võtmisele pidi sportlase toit samal ajal olema valgurikas ja tulemuste saavutamiseks tuli teha intensiivselt jõutreeningut. “Resultaadid ilmnesid järgmisel kuul peale seda ja siis ma üllatusin!” ütles Madalvee, kes maadlejana oli lisatreeninguks kogu aeg ka kangi tõstnud. Tema senine rekord oli 135 kilo, kuu aega hiljem tõstis ta üles 155 kilo. “Kakskümmend kilo juures! Viisteist protsenti jõudu oli juurde tulnud! Mõtlesin, et see on vahva asi,” tunnistab Madalvee.
Õnneks otsis ta samal ajal kokku ka kirjandust anaboolsete steroidide kohta. Infot sai ta peamiselt välismaa spordiajakirjadest, mida siin-seal liikus. “Sealt torkas silma, et kõik sõid seda ja sõid palju, aga sellega kaasnesid maksakahjustused, neeruprobleemid. Mina aga olin noortetreener ja ise ka meditsiinikeskkoolis käinud – see info oli nagu häirekell.”
Madalvee läks tagasi doktori juurde konsulteerima ja temagi ütles, et noorte puhul on nende ainete kasutamine täiesti välistatud, kuna keegi ei tea, millega see lõpeb. Ja sellega lõppes ka Madalvee eksperiment.
Tollal polnud need ained veel keelatud ja Madalvee meenutas oma treeningsaalikaaslasest, kes tegi jõuharjutusi, kõrval pudel kefiiri, kohupiimapakid ja purgike tablettidega. “Pani peoga tablette sisse ja jõi kefiiri peale. Küsisin, et mida sa võtad ja olidki anaboolsed steroidid,” kirjeldas ta tollast olukorda.
Samas on tal hea meel, et ta ise peale seda eufooriat, mis kaasnes jõu kasvuga, ei hakanud anaboolseid steroide sisse söötma oma õpilastele. “Usun, et see oleks isegi võimatu olnud, aga ma sain ka aru selle aine ohtlikkusest,” kinnitab Madalvee.
Kuigi juba toona st üle 40 aasta tagasi hakkas kõlama hääli, et selline sport pole eetiline, jõuti alles 15 aastat tagasi selleni, et dopingust sai täielik tabu.
Õiglus võidutses
Madalvee sõnul oligi tänavusel maadluse MMil tegemist olukorraga, kus Heikile kargas vastu sportlane, kes dopinguga saavutas Heiki ees suure edumaa.
Madalvee, kes kasutas anaboolseid steroide ühe kuu, teab, et niisuguseid kuure tegid tippsportlased aastas kaks-kolm. “Sellel mehel oli aega kaks aastat neid süüa ja sealt tuli vahe sisse,” on Madalvee veendunud.
“Vaatasin Heiki ja iraanlase finaalmatši ja esimene asi, mida ma mõtlesin – millised lihased sel mehel on, ümmargused, võimsad – ja kui ta siis veel maadlema hakkas ja niisugust ürgset energiat oli sees… Mulle tundus, et see ei ole normaalne.” Nii et kahtlus oli kohe, samas Madalvee seda ei uskunud, kuna kontroll on tihe ja ta oletas, et kui sportlane on korra vahele jäänud, siis ta enam ei riski.
Ka Heiki ütles pärast võiduteadet ajakirjandusele antud kommentaaris, et juhtunu teda ei üllatanud.
Madalvee on maadluses olnud veerand sajandit, algul 10-12 aastat maadlejana, hiljem treenerina. Ta oli tollase NSVLiidu paremikus: neljas, viies, kolmas, esimene. “Nägin seda seltskonda, kes meie ümber oli – liidu maadlustase oli selline, et nad olid maailmas konkurentsitult parimad,” kinnitab Madalvee. Kuid nende seas ei olnud selliseid ümarate lihastega mehi nagu spordiajakirja kaanelt vastu naeratav Arnold Schwarzenegger.
Dopingukasutajat ausas mängus ei võida
Madalvee selgitas, et nii suur lihasmass töötab vastupidavusele vastu, sest kõike seda on ju vaja verega varustada ja süda peab sellele koormusele järele jõudma.
“Minu jutt täidaks eesmärgi, kui inimesed mõistaksid, et doping on tõesti nii võimas relv, et ei ole mõeldav, et aus ja puhas sportlane dopingukasutajat võita suudab,” põhjendas Tiit Madalvee, miks ta oma aastatetagusest eksperimendist rääkida tahtis.
Kui tuli teade Heiki Nabi võidust, oli Madalveel “kohutavalt hea meel, et õiglus võidutseb”. Ta saatis Heikile õnnesoovid ja teate, et ta on jõudnud Eesti kõigi aegade kolme parema maadleja sekka – Palusalu, Englase ja Kotkase kõrvale.
Arst Vitali Bernatski ülestunnistus, et tema on Eesti sportlasi dopinguainetega varustanud, Madalveed kahjuks ei üllatanud. Kurvastas küll.
Samas on ta veendunud, et sport peab olema puhas ja võitude nimel sportlase tervist ohtu seada ei tohi.
