Maarja Urb 
Maarja Urb Mari Kalkuni hääl
Kolm aastat tagasi juhtusid Christian (56) ja Beatrix, lühidalt Bea (52) Wittekindt juhuslikult kuulma Mari
Kalkuni muusikat. Christian ütles meie kohtumisel, et ta on palju maailmamuusikat kuulanud, kuid esmakordselt kohtas ta midagi niisugust. Kihnu-Võru juurtega lauljanna võlus sakslasi niivõrd, et nad hakkasid otsima Mari Kalkuni järgmisi esinemisi. Selgus, et 2016. aasta Viljandi Folgil sai teda kuulata küll. Mis muud – Christian ja Bea sõitsidki Viljandisse folgile.
Abikaasadel oli tekkinud mõte luua endale kodu Rootsi, sest sealses värviküllases ja maalähedases Järnas olid nad käinud mitmeid kordi, muuhulgas näiteks intuitiivpedagoogika kursustel ning Rootsi tundus neile peaaegu ideaalse kohana. Eestisse jõudnuna nägid nad aga siinset liigirikast loodust ja neil hakkas idanema mõte leida oma koht hoopis siin.
Bea kindel veendumus oli, et maja peaks asuma mõnel Lääne-Eesti saarel – esimesena külastasid nad Muhumaad ja seejärel ka Saaremaad. Nad leidsid mitmeid sõpru, Muhumaal sattusid nad näiteks kokku Marget Tafel-Vahtra ja Sulev Vahtraga, kellega leiti kohe ühine keel. Nad jagasid kontakte ning unistasid koos. “Eestlased suhtlevad väga sügaval tasandil, pinnapealsust me ei kohanud – see pani mõtlema, et asjad lähevad tõsiseks,” kirjeldas Christian esimesi kontakte kohalikega. Oma koha leidmisel ei välistanud nad ka Hiiumaad, ehkki hiidlaste kohta räägiti neile hirmujutte: “Öeldi, et kohalikud on väga kinnised, see tekitas soovi pigem teistelt saartelt oma paika otsida,“ rääkis Bea lisades, et ei soovita kellelgi kuulujutte uskuda.
Hiiumaa pööre
Sama aasta sügisel hakkasid Bea ja Christian tõsist uurimistööd tegema – ega miskit saartel müüa pole. 2017. aasta talvel leidsid nad ometi sobiva kuulutuse: müüa oli Isabella külas asuv vana talumaja. Illusioone ei tekitatud, kirjas oli, et talukoht on võrdlemisi kehvas seisus ja vajab palju aega, raha, tööd… Kuid ometi leppisid nad maakleriga kokku kohtumise 5. augustiks kella üheks päeval Kõrgessaares.
“Me ei uskunud, et pool aastat tagasi tehtud kokkulepe peaks, kuid maakler oli kümme minutit varem kohal ja kuigi vihma sadas ladinal, olime me äärmiselt rõõmsad, kui oma tulevase Hiiumaa kodu hoovi jõudsime,” meenutas Christian Wittekindt.
Tegelikult olid nad Hiiumaale, esimest korda elus(!), tulnud juba 1. augustil. “Tahtsime võimaliku maja juurde liikuda “tasapisi”,” rääkis Christian. Sõna “tasapisi” on üks neid sõnu, mida ta väga enesekindlalt eesti keeles kasutab. Et talu nimeks on Mägede ning nende teekonda filmib ja pildistab nende hea sõber ja fotograaf Maarja Urb, kes on neile pühendatud kodulehekülje nimetanud “Moving Mägede” (http://www.moving-maegede.ee), siis ei saa olla juhus, et nende deviis on neid mägesid liigutada tasapisi… Ükski mägi aga ei liigu ilma armastuseta ja neid käsikäes jalutamas nähes on selge, et nad armastavad teineteist väga.
Hea naaber on kingitus
2017. aasta augustis vaadates talumaja kehva seisukorda ning ikka veel kaaludes seda suurt tööd, mis neil ees oleks seisnud, kohtusid nad naabrimees Mati Eelmaga. “Ta tuli üle põllu meie poole, just siis kui olime Hiiumaalt ära sõitmas. Temaga kohtumine saigi otsustavaks – Mati on nagu tõeline kingitus, ta on parim naaber, keda võiks ette kujutada,” ütles Christian. Ja jätkas kõige kirjeldamisega, milles Mati neid aidanud on – vesi, elekter, puuistikud… Jõu ja nõuga on Mati alati, mil Bea ja Christian koos oma sugulaste ja sõpradega on Hiiumaal maja juures tööd tegemas käinud, aidanud.
Üle kolmekümne aasta professionaalselt aianduse ja waldorfpedagoogikaga tegelnud Christian Wittekindt
on vaimustuses Mati Eelma puukoolist. Esimesel kohtumisel oli neil küll Mati noor sugulane tõlgiks, kuid aia-sõbrad saavad nüüd juba paljud jutud ka ilma keelt kasutamata räägitud. Ka pikki aastaid waldorfkoolis töötanud Bea Wittekindt oskab inimestega suhelda nii, et kõik tunnevad – neid kuulatakse ja austatakse.
Mõlemal suvel on Hiiumaal käinud ka Christiani ema Helga, kel aastaid juba 83, kuid kes paari nädalaga on Mägede talu juures askeldades justkui nooremaks muutunud. Eelmisel suvel käisid maja juures abiks ka Christiani neljast lapsest kolm, Sonja, Simon ja Jakob, sel aastal aga Bea kahest lapsest poeg Nils oma sõpradega. Ühiseid lapsi neil pole, kuid ühtviisi kaasatakse mõlema eelmistest abieludest sündinud lapsi. “Minu jaoks on väga oluline, et me lapsi kuulaksime ja kaasaksime,” ütles Christian.
Kui eelmisel aastal olid Hiiumaal peamiselt sugulased ja sõbrad – mainimata on ka mõlemal suvel siia tulnud kuldsete kätega ehitusmees Birk Schwarze, kes ehitab Saksamaal väikseid karavane ja mini-maju – siis sel aastal olid lisaks nädalasel kursusel 11 tulevast waldorfõpetajat Saksamaalt. Koos peeti kolm tundi päevas seminari ning seejärel aidati ehitusel, köögitoimkonnas või muul viisil.
Raviv maastik
“See koht on vaikne oaas selles suures linnastunud maailmas,” selgitas Christian talu ostmise üht põhjust.
Saksamaal ei ole enam niisugust maastikku säilinud. “Minu kolleeg ütles Hiiumaa loodust nähes, et ta on nii õnnetu ja samas nii õnnelik – õnnetu, sest Saksamaal on palju sellest kadunud, kuid õnnelik, sest Hiiumaal võib minna suvalisse kohta ning sealne liigirikkus on rabav,” jutustas Christian. “Siin on nii eriilmeline maastik, see on raviva mõjuga.”
Maja juurde kuuluvale maatükile plaanib Christian rajada suure aia. Sel suvel kasvab seal seitset eri sorti taimi, mis mulda väekamaks muudavad ning seejärel võib hakata mõtlema juba erinevate nurkade ja soppide tegemise peale. “Olen mitmeid plaane joonistanud, kuid eks töö käigus näeb, mis siin kõik kasvada võiks,” rääkis Christian. “Tähtis märksõna on permakultuur,”, lisas ta, sest tema peamine kirg ongi igakülgne tegelemine aiandusega.
Nende unistustes on Mägede koht, kus veel ühe aasta täiskohaga Berliini waldorfkoolis aedniku ja aiandusõpetajana töötav Christian ning klassiõpetaja ja ravipedagoogina töötav Bea saaksid olla vähemalt kuus kuud aastast. Nii võiks see olla kuni pensionini, mis saabub umbes kümne aasta pärast. “Siin saab korraldada väikseid seminare, ravimtaimede õpitubasid, meistriklasse, turismitalu me teha ei kavatse, kuid huvilistele on meie uksed avatud,” ütles Christian.
Kahel aastal on nad materjale toonud Saksamaalt, ent tuleval aastal loodavad leida juba Hiiumaalt ehitusmehi, toorainet ja muidugi lihtsalt tutvuda veel mitmete toredate kohalikega.
Nende käest küsitakse Saksamaal sageli, miks nad peavad nii kaugele sõitma. “Berliinist on Prantsuse linn Lyon sama kaugel kui Hiiumaa, kuid sakslaste jaoks on see praktiliselt Siber,” ütles Bea. Nüüd aga on Maarja Urbi tehtud videod mitmeid sakslasi siia tulema veennud, kuna need annavad Hiiumaast võrratu pildi, “mis ongi täiesti autentne!”
Me oleme realistid!
Christian võtab oma valdusi näidates ja arenguid kirjeldades asja kokku sõnadega: “Me ei ole hipid, vaid realistid! Teame, kui palju siin vaja teha ja vahel lähebki kõigega nii palju aega… Meel läheb mustaks, kuid meil on sõbrad ja võiks öelda, et see siin on nagu väike puu, mis alles ajab juuri alla ja sirutub päikse poole – vaatame, mis temast välja tuleb!”
Eelmisel aastal lammutatud abihoone asemel kerkis sel aastal väliköök, keldrisse said tänavu meisterdatud riiulid, on päikse abil soojenev dušš. Selle naabruses on Suuremõisast Jane Üksiku abil sinna viidud torn-kemps. Ümberringi lõhnavad põllud, mere lähedusest märku andvad kajakad ja taamal rohtu söövad naabrimees Mati lehmad komponeerivad niisuguse võluva koosluse, et tõepoolest on selles midagi ravivat ka sellisele inimesele, kes ei ela aastaringi suurlinnas.
Ehk on raviv nende inimeste olemus, mis lihtsalt sobitubki Hiiumaale?
Kristel Algvere
