Eelmisel nädalal tegid Palade põhikoolis ja Suuremõisa lasteaed-põhikoolis oma õpetajapraktikat viis Tartu Ülikooli teise kursuse tudengit.
Noored tõi saarele Pühalepa osavalla koolijuhi Antti Leigri veendumus, et enne maailmas ringi vaatamist peaks nägema, kuidas Eesti haridussüsteemis asjad toimivad.
Mõte, tuua Tartu Ülikoolis õppivad tulevased õpetajad Hiiumaale, tekkis kolm aastat tagasi. Tartu Ülikoolis oma magistrantuuri lõputööd kaitstes ütles Leigri komisjoni liikmetele, et nad võiksid saata oma tudengid Hiiumaale vaatama, kuidas siinsed koolid töötavad.
Üks komisjoni liikmetest haaras sõnasabast kinni ja helistas Leigrile, et uurida, kas too mõtles oma ettepanekut tõsiselt. Sellest hakkas pall veerema ja juba sügisel käisid 18 Tartu Ülikooli õppejõudu Hiiumaa koolidega tutvumas ja vaatlesid tunde Suuremõisa lasteaed-põhikoolis.
“Nad vaatasid, missugused on meie koolid, sest nad olid huvitatud nägema, kuidas väikese kooli liitklasside süsteem toimib,” selgitas Leigri. Sealt edasi tehti üliõpilastele juba ettepanek tulla oma praktikat tegema just siia ning eelmisel pühapäeval saabuski viis tudengit – Kristin, Triinu, Karl Robert, Elina ja Kelina Hiiumaale, teadmata veel, mis neid ees ootab.
Tulek Hiiumaale hirmutas
Karl Roberti sõnul oli tema esialgu kindel, et Hiiumaale ta ei tule, kui praktikaaine õpetaja niisugusest võimalusest rääkis. “Plaanisin minna praktikale oma vanasse kooli, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas peas tiksuma mõte, et tahan just siia tulla,” rääkis ta.
Elina sõnul oli tema just vastupidi kindel, et soovib oma praktika Hiiumaal teha ja pani end ka kohe kirja, aga hakkas hiljem kartma, et millesse küll ta end segas. “Mida lähemale see päev jõudis, seda hirmsam tundus, aga ühel hetkel olingi juba Hiiumaa poole teel ja hirm läks kähku üle, sest kõik olid siin nii sõbralikud ja võtsid meid hästi vastu,” kirjeldas Elina oma emotsioone.
“Mina teadsin jälle kohe, kui õppejõud ütles Hiiumaa, et mina tulen, sest olen nüüd juba ligi kümme aastat igal suvel perega siin käinud,” ütles Triinu, kes seni saarel käinud vaid suviti ja tahtis näha siinset elu ka talvisest küljest. “Ja olgem ausad, talvel pole siin ikka mitte midagi teha,” nentis tulevane õpetaja.
Kelina sõnul on temal Hiiumaal oldud ajast ainult positiivsed muljed. “Tulin siia hirmuga, aga kõik on meid nii hästi vastu võtnud ja lastel on hea meel olnud, kui neile tundi andma läinud olen,” oli ta rõõmus.
Telefone naljalt ei kohta
Kõik viis tudengit on oma senise hariduse omandanud suurtes koolides, kus vähemalt kaks paralleelklassi 30 õpilasega. Palade ja Suuremõisa koolis on kahe kooli peale kokku vaid sadakond õpilast. Praegu, mil liikvel palju haigusi, pole haruldane, kui tunnis on vaid kolm või neli õpilast. Tudengitele oli see esimene kord niisuguste koolidega kokku puutuda.
Triinu tõi väikese kooli plussina välja rahuliku keskkonna. Miinusena jälle selle, et kui klassis vaid viis õpilast, on keeruline õpetada. Eriti just olukorras, kus õpilased pole kõige suhtlusaltimad.
Karl Robert lisas, et samas on väike õpilaste arv jällegi plussiks: “Kui on vähem õpilasi, on õpetajatel aega igaühega eraldi rohkem tegeleda.”
Kristini sõnul on Palade kooli õpilased kõik väga viisakad ja teretavad alati.
“Üks suur vahe, mille võib veel välja tuua, et siin ei kohta telefone. Isegi vahetunnis on neid vähe näha,” oli Elina üllatunud. Tema sõnul on mujal koolides lastel telefonid kogu aeg näpus nii tunni ajal kui ka vahetunnil.
“Lärmi pole ka – siin pole vahet, kas on tund või vahetund – ühtmoodi vaikne on kogu aeg, suurtes koolides on vahetundides ikka meeletu lärm,” tõdes Karl Robert.
Praktilist tööd ülikoolis ei õpi
Kõik viis teise kursuse tudengit tõdesid, et seda, kuidas reaalselt õpetajaamet ikkagi välja näeb ja kui raske see on, ülikoolis ei õpi.
Triinu visati esmaspäeva hommikul sõna otseses mõttes pea ees tundmatusse vette, kui pidi kohe hommikul ise Palade koolis tundi andma hakkama: “See oli esimese hooga päris hirmus, aga läks ruttu üle ja oli tegelikult lahe.” Tema sõnul on klassi ees olemine nagu kümme ametit korraga. Oled justkui näitleja, pead lastega suhtlema ja midagi ka teadma.
“Ma arvan, et igaüks meist on asju siin täiesti teisest küljest näinud, sest ülikoolis ei saa õpetada, kuidas kõik toimub ja tegelikult ma ju enne ei teadnudki, kuidas õpetajatöö täpselt välja näeb,” rääkis Triinu. “Nüüd hakkab vaikselt aimdus tekkima, kui tore töö see ikkagi on.” Samas lisas ta, et tegelikult on õpetaja töö ka päris karm, sest kolme koolitunni andmiseks tegi Triinu ettevalmistusi koguni kolm päeva.
Noored leidsid, et õpetajapraktika Hiiumaal on andnud neile kinnitust – ollakse õiges kohas ja kõik nad ootavad juba, et saaks uuesti tunde andma minna.
Elina, Karl Robert, Kristin ja Triinu on kindlad, et soovivad tulevikus ka ise mõnes maakoolis töötada. Vaid Kelina ütles, et näeb end tulevikus mõne suure riigikooli õpetajana.
Eesmärk tuua noored spetsialistid maale
Leigri sõnul on tavapraktika, et alles siis, kui õpetaja ametikoht tühjaks jääb, hakkavad koolid meeleheitlikult uut otsima. “Minul tuli mõte teha hoopis nii, et kui tuleb tööpakkumine Hiiumaalt, tekitaks see noortes huvi, mitte ei ehmataks, et see on nii kaugel,” selgitas ta.
Koolijuht leidis, et oleks tohutult äge saada Tartu Ülikooliga kontakti ja pakkuda neile välja oma koolides praktikakohad ja see tal ka õnnestus.
Tema arvates on kõige parem reklaam, kui need noored inimesed räägivad oma kogemusest kursusel või seal, kuhu tööle lähevad. “See jääb eluks ajaks meelde, kus nad oma praktikal käisid,” ütles Leigri, kelle arvates oleks see hea võimalus tuua Hiiumaa suletud kogukonda oodatud spetsialiste. Ka võiks seda praktikat laiendada teistelegi valdkondadele, näiteks meditsiinile.
“Loodan, et see oleks eeskujuks ka teistele, et nad teeks ka ise midagi, mitte ei ootaks omavalitsuse abi,” soovitas Leigri.
Praktikantide siinolekust oli kasu ka Palade ja Suuremõisa koolide õpetajatele. “Noored annavad ka meile olulist tagasisidet, oleme ju siin igapäevaselt omas mullis, aga nemad oskavad tähelepanu juhtida sellele, mida tuleks muuta ja teisiti teha,” tõdes koolijuht.
Antti Leigri sõnul on kõigil Hiiumaa koolidel midagi, millest midagi õppida. “Mul on väga hea meel, et Pühalepa koole väärtustati sellega, et ülikool riskis saata oma praktikandid nädalaks siia,” oli ta rahul.
