Tänavavalgustusest Suuremõisas

Hiiu Lehes on viimasel ajal korduvalt jutuks võetud Kärdla tänavavalgustus – kui kaua see põleb ning põlema peaks ja kui palju sellele raha kulub jne.
Selleks, et asi liiga Kärdla-keskseks ei kisuks, lisaksin mõnda-teist ka valla ääremaalt, Suuremõisast.
Lehest saime teada, et vallalinna valgustamisele kulub üle 30 000 euro aastas. Ei tea, kui palju kulub Suure­mõisa külale, kuid näib, et need kurjad jutud, nagu oleks vallajuhtidel ääremaa jaoks rahast kahju, ei vasta tõele. Kui Kärdlas valgustati tänavaid kella 24 või üheni öösel, siis meil on uulitsavalgus kevadest saati põlenud lausa kaheni öösel v.a mõned valgemate öödega nädalad.
Milles on asi? Selgub, et põhjus on üsna proosaline: vastavalt Euroliidu suunistele on meil kohustus kaks korda aastas kella keerata. Riigikogu otsuse kohaselt peame seda tegema veel vähemalt 2021. aastani. Ka nendes kilbikestes, mis
tänavavalgustust juhivad, on spetsiaalsed kellamehhanismid. Kui need jätta kevadel talveajale, põleb suveajal valgustus öösel tund kauem ja süttib hommikul sama palju hiljem, umbes kell 6.30.
Tegelikult pole öösel kella ühest kaheni seda valgustust siin peaaegu kellelegi tarvis, vara ärkajate jaoks aga on varakevade ja hilissuve hommikud pimedad. Taoline pimendamine küll n-ö kompenseerib valla jaoks selle laiskusega põhjustatud raiskamise, nii et raamatu­pidamises see ei kajastu, küll aga on see kokkuhoid varem tõusjate arvelt.
Kas kilpides kella keeramine on nii tülikas, kvalifitseeritud või kallis töö? On selleks vaja paberitega elektrikuid? Kas elektritöödeks Hiiumaal on aastased järjekorrad?
Kohe-kohe tuleb jälle kellakeeramine ja kevadel uuesti – nüüd oleks paras aeg meelde tuletada, kuidas see neis kilpides käib. Ja ehk isegi mõelda välja toimiv süsteem, vältimaks vara ärkavate inimeste diskrimineerimist. Või loodame, et paari aasta pärast enam niikuinii kella keerama ei pea ja lööme käega?
Teiseks on meil siin Suure­mõisas uhke valgustatud allee – poole Hiiumaa sisse­sõidutee mandri poolt vaadates. Ka need lambid süttivad ligi tund aega varem, kui valgustamiseks vaja oleks. Nõukogude ajal nimetati sellist asja raiskamiseks. Meil oli isegi asutus nimega Eesti Energiajärelevalve, mille inspektorid käisid asulais ringi ja koostasid valgel ajal põlema jäetud valgustuse kohta raiskamisaktid. Vastutavatel ametiisikutel vähendati seepeale preemiat või lausa trahviti.
Milles siis asi? Aga selles, et valgustusliini kilbikapp on peidetud kõrgesse kuuse­hekki ning hämaralüliti, mis liini õhtul sisse ja hommikul välja lülitab, on kinnitatud selle küljele, vastu hekki. Lüliti mõtleb, et on juba pime, kuigi väljas valgust veel küll, ja hommikul, et veel on pime. Lahendus on lihtne – lüliti tuleks tõsta kapi tagaküljele ja piirata sealpool heki oksi või siis viia see veidi pikema juhtmega hekist välja, kapi taha.
Sellel tuledeliinil uuemaid LEDlampe veel pole, nii et see väike operatsioon annaks ehk üsnagi märkimisväärset kokkuhoidu. Kui arvutada, kui palju elektrit kulutab paarkümmend tänavalampi ja korrutada see kahe tunniga ööpäevas… Selle raha eest saaks ju teha midagi mõistlikumat.
Ja lõpuks. Teel “Sarve kauba­majja” on tänavavalgustuses kaks pimedat “auku”, mis mõlemad lausa karjuvad ühe või kahe täiendava valgustusposti järele. Jääb mõistatuseks, miks ei kasutatud sel suvel ära juhust, kui pool küla oli üles kaevatud ja vahetati alajaamade vahelisi kaableid. Samasse kraavi oleks võinud panna ka tänavavalgustuskaabli ning pool tööd oleks nigu niuhti tehtud. Või seda tehti ja ainult valgustusposte pole veel panna jõutud?

Jüri Pärn
Suuremõisa elanik