Varaseima foto Tahkuna läänerannal vedelevatest imelikest kividest olen klõpsanud juba maikuus 1995. Selline helepruun kui karamellmaiustus ja auke täis kui… Nojah, juustuaugud on teravate servadega, siinsetel kividel aga laineist ümaraks voolitud.
Toona, kaua aega tagasi jäid need kivid mulle mõistatuseks. Millega küll täpsemini tegu võiks olla? Nagu mingi liivakivi, ent mitte siiski päris. Alles eelmise kümnendi lõpus sain geoloogilt vastuse: see on Pakri lubiliivakivi.
Täpsemini: Ordoviitsiumi ajastu Kunda lademe keskmise osa ehk Pakri lubiliivakivid on need. Sisaldades muuseas kukersiiti ehk põlevkivi. Pakri poolsaarele jagub seda kivimit poole meetri jagu, Väike-Pakrile juba kuni 1,2 m paksuse kihina. Lääne suunas see kihistu aina tüseneb, kuniks Hiiumaa klindil lasuvat see juba suisa üle 4 meetri paksusena.
Hiiumaa klint, mis asi see veel on? – küsib küllap nii mõnigi. Aga tõesti, see on olemas! Balti klindi Hiiumaa lõik. Kahjuks asub see kõik sügaval mere all. Mõelda, kui too palistaks Tahkuna poolsaare põhjarannikut… Kuid ei, peame leppima vaid kildudega, mis mandriliustikud sealt klindist lahti rebinud ja siia lõuna poole laiali puistanud.
Sel oktoobripäeval jõudsin üle mitme aasta taas siia Tahkuna lääneranda. Esmalt mõjusid lausa vapustavana need vanad-vanad männid oma silekorbalise mustriga tüvedel. Eakas mänd on ikka vist meie looduse kõige ilusam puu?
Taamal sahisesid laisad valged lainetriibud, sumbudes liivaranna eelsele kiviribale. Igasugu kive ja rahne losutas ses madalvees. Enamus Soomest pärit, aga ka merealuse klindi servast: murenev paelahmakas, eeskätt aga need lubiliivakivid. Kui erilised ja ilusad nad ikka välja näevad! Rannaliival on nad helepruunid, vees aga mustjad ja vetikased. Mõni monoliitsem, mõni nii auklik, et paistab suisa läbi. Nad ei ole üldsegi suured, enamasti paarijalase läbimõõduga, ent fotole jäävad kui mingid kummalised teab kui kogukad kaljurahnud. Siinkohal illustratsiooniks paar fotot seal klõpsatuist.