Laasil oli rahul, et sel aastal suudeti pakkuda nii rikkalikku programmi. Tõepoolest, festivalilt võis leida midagi igale maitsele: lisaks muusikale nii kunsti kui ka loodusmatku.
Reede õhtul avati tuletornis Tarmo Virvese fotonäitus “Isiklikud pildid”, mille nimi on kindlasti õigustatud, sest pildid on üsna
intiimsed, igas mõttes. Fotod muudab eriliseks ka nende vanaaegne ilmutustehnika.
Lisaks said külastajad tutvuda torni mitmele korrusele seatud Natalia Lepikhina elu üle filosofeeriva lummava nukunäitusega. Kaunid nukud tekitasid vanas ja haudvaikses tuletornis veidi kõheda tunde, aga see vaid lisas maagilisust. Üllatas, et ka nukukunstiga on võimalik edastada väga sügavamõttelisi ideid.
Nukkude kõrvalt leidis vaataja Margarita Koroli mõtisklused, mis iga korruse ekspositsiooni tervikuks sidusid. Siin üks neist: “Kui mõelda, et maailm on peegel, siis see, mis meid ümbritseb, on meie iseendi peegeldus. Meie tulevikus oleme meie minevikus. Minevikule lisanduvad pingutused, mida me minevikust tänase päevani oleme teinud. See, mida anname, saame ka tagasi.”
Mõlemad näitused jäävad külastajatele avatuks sügise alguseni.
Mitmekesine kava
Festivali muusikaline kava oli väga mitmekesine. Reede õhtul andis tuletorni hoovis akustilise kontserdi noor lauljatar Johanna Randmann, kes esitas nii omaloomingut kui enda iidolite loodut. Kontsert tekitas väga koduse ja õdusa tunde, laulja hääl lummas.
Teisel päeval tervitas kuulajaid noor eesti helilooja Marianna Liik oma eksperimentaalse, samas klassikalise loominguga. Tuletorni teisel korrusel aga andis kontserdi Kärdla kammerkoor Raili Kaibaldi dirigeerimisel. Paremat kohta sellise kontserdi tarbeks leida vist ei saakski, sest üleni metallist tornis kajas ja kõlas koor eriti hästi. Esitati muuhulgas Lüdigi, Uusbergi ja Tormise loomingut. Lõpuloona kõlas “Mu isamaa on minu arm”, mille saatel publik püsti tõusis ja lauluga ühines. Tuletorni hoovis andsid kontserdi kitarristid Erki Pärnoja ja Jonas Kaarnamets. Kontsert oli tavapärasest erilisem, sest seekord polnud kitarristidel taga klahv- ja löökpille ning esitatud lugudest polnud ükski originaalkõlaga, vaid iga lugu sai improviseerimise käigus uue näo.
Mõlemal päeval mängisid pärast kontsertide lõppu hoovis mõnusat tantsumuusikat Spontaanika DJd Mrt, Kiimsask ja Rec.
Meenutamata ei saa jätta ka performance-grupi Non Grata unustamatut etteastet. Alustati tuletornis sees, kus toimus palju asju korraga – põrandal kilekottide sees väänlesid peaaegu paljad näitsikud, nende ümber kõndis mees, kes rahvale revolutsioonilise kõlaga teksti jutustas ning lõpuks ilmus välja veidra sinise ainega kaetud mees, kelle näitsikud põlema panid. Siis liiguti randa, kus maagilise päikeseloojangu taustal etteaste lõpetati.
Nišifestival tuleb taas
Tahkuna Briis pole massiüritus – see on selge. Sel aastal käis festivalilt kahel päeval, 6. ja 7. juulil läbi kokku umbes sada inimest. Külastajate vähesuse põhjuseks võivad olla teised sündmused, mis samal ajal saarel toimuvad, või siis ongi Tahkuna Briis nišifestival.
Ega Tahkuna tuletorni väikesesse hoovi massid ära mahukski. Samas oli tunda, et kõik, kes kohal olid, nautisid olemist väga ning tekkis mõnus kodune tunne. “Nii osalejalt kui esinejatelt saime kiitvat tagasisidet,” ütles ka Tõnu Laasi. Ta tänas neidusid Luunja noortelaagrist, kes festivalil korraldajaile abiks olid ja andis lootust, et Tahkuna Briis jätkab: “Praegu tundub küll, et sarnase formaadiga võiks ka järgmisel aastal jätkata, kuna sellise kontseptsiooniga festivali Hiiumaal mujal ei tundu olevat.”
KAISA POTISEPP