repro “7. juulil s.a. puhkes Hiiumaal suur metsakahjutuli, mis omandas sellise ulatuse, millist Eestis viimasel ajal nähtud pole. Tulele langes roaks ümmarguselt 35 ruutkilomeetrit raba, heinamaad ja metsa. Eriti suurt kahju tekitas kahjutuli riigi palgimetsas, mida langes maha otsekui loogu. Allpool anname ülevaate selle kahjutule ja temaga võitluse käigust.
Tuli algas kaheksakond kilomeetrit Kärdlast lõunapool asuvast Määvli rabast (vaata kaart.) Tuld märkasid Määvli küla elanikud, astusid temaga võitlusse ning mõnetunnise võitluse järele suudeti tulest võitu saada. Ööseks jäeti põlengukohale valve. Esmaspäeval, 8. juuli hommikul lahkus valve kohalt, kuna näis, et tule tekkimist ja levikut pole karta. Päev oli tuuline. Puhus võrdlemisi tugev lõunakaare tuul (kaardil nool nr. 1), mis tule uuesti lõkkele puhus ja suure kiirusega Kärdla alevi poole kandis. Samblane ja sookailne soo, kanarpikune ja samblane nõmm, ning turbapinnasel kasvav mets pakkus leekidele rohket toitu. Peagi viskus tuli latvadesse, kandus suure kiirusega põhja suunas, hüppas vaatamata väljapandud kaitsele umbes üks kilomeeter maad Kärdlast läänepoole üle Kärdla-Kõpu maantee ja jõudis peagu Tareste külani välja. Seejuures sattus hädaohtu ka Kärdla linn, kus mobiliseeriti kaitsele kogu elanikkond. Kärdlalaste õnneks kaldus aga tuli natuke läänepoole ja kandis hädaohu Kärdlast eemale. Ühes muutunud tuulega hakkas tuli levinema lääne suunas (kaardil nool nr. 2), haarates enda alla ikka suuremaid ja suuremaid maa-alasid. Kohalik politseikomissar Rõõmus ja piirivalve jaoskonna ülem major Jaagund organiseeris tulega võitlemist. Võitlusse käsutati kõik kättesaadavad elanikud. Agarasti aitasid kaasa ka Nõukogude Liidu sõjaväelased. Tulega oli võitluses ümmarguselt 2500-3000 inimest.
Haapsalust jõudis kohale Läänemaa tuletõrjebrigaadi pealik B. Melts, kes organiseeris võitlust tule vastu plaanikindlalt. Abisaamise korraldamine toimub kiiresti. Brigaadipealik teeb olukorrast ettekande politseitalituse direktorile. Sõjavägede juhataja nõusolekul antakse tulekaitse organiseerijate käsutusse 4 liikumismeeskonda pioneerpataljonist, 130 kg lõhkeainet, 2 maastikuautot, 2 veoautot, 10 välitelefoni, 50 km telefonikaablit, 2 raadiojaama ja 20 meest ja ohvitser sidepataljonist. Haapsalust antakse abimeeskonnale juure üks suuremajõuline mootorprits, voolikuid ja 8 pealikut ja motoristi.
Peale brigaadipealiku B. Meltsi sõidavad kohale Tallinnast komissar J. Ernits, tuletõrjekooli juhataja M. Saari, pealik K. Sirotkin. Vahepeal suudetakse kohapealsete jõududega tule levinemine esialgselt likvideerida. Püütakse kaevata tõkkeid, kraave ja seatakse nende juure valve. Samal ajal, kui põlenud maa-ala ääri usinasti materdatakse ja liivaga kaetakse, möllab tulelõõm põlenud ala keskel edasi ja teeb hävitustööd murdunud ja söestunud puude kallal. Vee saamine on äärmiselt raskendatud. Tulemöllu põlevas metsas suudaks vaigistada ainult vihm. Kohati kummitavad peakohal hallid pilved ja ühel ööl piserdab neist mõni sagar. See on aga sedavõrd kerge hoog, et hiiglatulele pole sellest vaigistavat mõju. Tuli on tunginud sügavale turbasesse maapinda ning poeb aegamööda edasi maa alt. Lühikene vihmahoog ei suuda õieti maapindagi teha märjaks.
Lõhkeainetega kaevatakse kaitsekraave
Kolmapäeva ööl vastu neljapäeva juhtubki see, mida kardetakse. Jällegi tuule õhutusel tuli võtab uut hoogu ühes äärmiselt põlenud rajoonis ning kandub edasi senipuudutamata aladele Kõrgessaare suunas. Sel ööl põleb maha 70 ha kõige paremat palgimetsa, ja selle ainsa öö kahju on peagu samasuur kui eelmiste päevade ja ööde põlemise oma kokku. Uues põlemisrajoonis käib võitlus täie hooga, kui abimeeskonnad kahe transportlaeva ja kahe kiirmootorpaadiga üle lahe on toimetatud. Seesuguse suure tulekahju likvideerimisel on suur tähtsus sidel. Esimeses järjekorras asutakse looma sidet laiapiiriliste põlevate alade üksikute punktide vahel. Kella kaheks öösel on see loodud. On seatud üles 3 raadiojaama, 10 välitelefoni. Kärdla linna veerele tallu seatakse sisse tuletõrje staap. Kohalesõitnud pealikud asuvad kustutustöid juhtima eriti ohtlikes kohtades. Hommikul algab põlenud alade ümber kaitsekraavide tõmbamine lõhkeainete abil.
Pääsenud talud
On päris imetaoline õnn, et tervel sel suurel tulemerre sattunud maa-alal, mille koguulatus lõpuks oli enam kui 35 ruutkilomeetrit, ei leidunud ühtki asulat. Mahapõlenud metsa sees asusid küll üksikud talud, kuid ka neist läks tuli mööda. Nõnda näiteks Alato talust oli tulepiir vaid 50 meetri kaugusel. Tuule vähemalgi pöördumisel taluhooned oleksid langenud kindlasti tuleohvriks. Kaibaldi metsatalust tuli jäi eemale umbes 500 meetrit; samuti polnud tulepiir kaugel Kiviselja ja Mäeselja taludest, mis kujunesid ohtliku ala piiripunktideks. Samuti ei juhtunud kustutustöödel inimestega ühtki raskemat õnnetust, kuigi kustutamisest võeti osa suure ennastsalgavusega. Raske oli vaid lastel nendel päevadel, mil metsapõlemise suits kattis Kärdla linna. Major Jaagund tähendas, et sel päeval kõik Kärdla elanikud olid suitsust uimased, suits ise ulatus otsaga mandri ligi. Kustutustöödest võttis osa peagu kogu Hiiu saare elanikkond. Meeskondi toodi kohale ka kaugematest valdadest veoautodel. Vana vahetus toimetati samuti sõidukeil tagasi.
Et võimaldada kustutustöödel viibijaile valimistest osa võtmist, sõidutati tuletõrje mehi pühapäeval ja esmaspäeval ka valimisjaoskondadesse. Kogu aeg viibisid kustutustöödel ka punaväe sõdurid.
Suur sadu tuli appi
Lõplikult pandi tulele piir laupäeva õhtupoolikul, ja seda siiski taevaanniga – vihmaga. Tuletõrje juhid komissar J. Ernits
ja major Jaagund, nendega kaasas kohaliku punaväegarnisoni ülem, valmistusid parajasti väljasõidule põlenud piirkonda meie kaitseväe maastikuautodel. Nende kiirete sõidukite abi ühenduspidamisel raba- ja liivamaastikul oli võrdlematu. Teel lähevad lahti taevaluugid juba ammu põletavat päikest varjanud pilvel ja üle maa käib äge äikesehoog. See on tugev sadu ja kestab tubli pooltunni. Komissar J. Ernits, kes pidi asuma isiklikult tõrjetöid juhtima kõige ohtlikumas kohas, kus tuli viimati lõkkele lõi, hõõrus heameele pärast käsi: “See oli nagu rusikas silmaauku!”. Vihm lakkas ja nüüd tõuseb söelepõlenud maapinnast ainult halli auru. Mõnedes kohtades aga tuli sööb ikkagi veel puujuuri maapinnas, ning suured puud langevad ragisedes ümber. Suitsevaid puujuuri kustutavad tõrjujad hüdropuldiga. Vett hangitakse kaitsekraavidesse kaevatud sügavamatest aukudest. “Veel paar niisugust saginat kuluks ära!” arvas habemessekasvanud hiidlane, kes läks ligiduses asuvasse metsniku tallu enesele ja kaaslastele “leivakõrvast” tooma. “Ainult, et see pole omast käest võtta!”.
Pühapäeval, nädal aega pärast tulikahju algust, peeti tuleohtu siiski sedavõrd likvideerituks, et abimeeskonnad lahkusid. Mehed on juba mitmendat ööd poole magamisega ja tublisti väsinud. Tuletõrjestaap jäi töötama kohalike juhtide juhatusel. Kaardi järgi arvestades tuli on hävitanud metsa kokku 35 ruutkilomeetri suurusel maa-alal. Kui suur on tule läbi tekkinud kahju, seda on praegu raske hinnata, sest kohati hävis tules paljast rabapinda ja võsa, teisal jälle tugevat palgimetsa. Kahjude hindamine on käsil. Kogu põlenud mets kuulub riigile. Tules sai surma ka hulk metsloomi. Kustutajad jutustavad, et loomi on leekidest tormanud välja päris karjades; kabuhirmus on osa neist joosnud tulemöllu tagasi. Põlenud mets on praegu loomade korjuseid täis. Maapind, kust tuli on üle käinud, on täielikult söestunud ja rohi ei kasva siin enam mitmel heal aastal.
Juurdlus peab selgitama, kuidas hävitav tuli alguse sai. Kõikide andmete järgi on aga kõige tõenäolisem, et suure õnnetuse põhjuseks on jällegi tulega ettevaatamatult ümber käimine. Juhuslikult kuiva kanarbikku visatud suitsuots või põlev tikk on tekitanud järjekordselt kümnetesse tuhandetesse kroonidesse ulatuva kahju, ja vaid õnneliku juhuse läbi jäi tulemata veelgi suurem õnnetus.”
Vahendas TÕNO PÜSSIM
