Südasuvist Abrukat polnud ma veel näinud. Muidugi oli see nüüd täiesti teistsugune.
Algul küll teab mis suvine polnudki, kui puupüsti rahvast täis Abro pardal sel mullusel 9. juulikuupäeval sinnapoole kulgesime. Laidude tagant ajas tumedaid pilvi, mis peagi meie kohale end kergendama triivisid. Algas suur kaubapakkide kinnikatmine.
Saar tervitas juba piidleva päiksepaistega. Ja värvidega. Paju talust mööda jõudes võttis vastu kirendav niit. Punalillatas siin pundardena põld-härgheinu, oli ohtralt lavendlisiniseid kassisabasid, kollaseid hobumadaraid, natukese naistepunakulda, roosatas pehmeid kassiristikutupse ning kõiki põimis kokku juba kulukarva koltunud hõre arurohustu.
Metsavahele jõudes muutus kõik hoopis teistsuguseks. Nii rammusalt lopsakaks, sest niiskust jagub siia palju, lausa tervete lodudena.
Esmalt jäi pilk pundile metstarnale (Carex sylvatica). Kaugele küünitavatel vartel rippu pikad emaspähikud kui urvad. Varred ulatusid mulle suisa puusani. Metstarna leiab üsna laialdaselt mandril, siin-seal Saaremaalgi, kuid Hiiumaal on ta üsna haruldane, kasvades nt Määvli taga sooseljandikel.
Siis oli siin veel seaohakat ja soo-ohakat, angervaksa ja igihaljaid jäiku raudosjapiike. Järgmisena uhkeldas rinnuni vesikanepi puhmas, naabriks sealõuarohtu. Mets ise on segu sangleppadest, saartest ja kaskedest, seas kuuske, toomingat ja sarapuud, sigineb vahtratki.
Näe, seal teise rinde kuuse all, kes too kõrreline on, ega ometi kohalik haruldus varjuluste? Lehed läikivad ja kõrgust mulle lausa rinnuni. Edasi tee põhjaservas, kus lagedam puisniidulik ala algab, on teda juba palju. Ja edasi ikka veel, sekka väiksemat mets-arulustet. Taas kord ka metstarna.
Tegelikult ei olnud need kõik varjulusted. Too on karvaste lehetuppedega ja mitte nii laiali peadega. Osutusid hoopis suureks aruheinaks (Festuca gigantea). Teda leidub üle Eesti, ka Saaremaal, kuid nagu nii paljude liikide puhul, kipub Hiiumaa suure aruheinagi poolest vaene olema – vaid üksikuid leide idaservast. Igatahes jah, täitsa ilukõrreline!
Metsa lõpp. Siin sarapuude all, heinamaa ja tee vahel õitses külluslikult nõgeslehiseid kellukaid. Kribasin päevikusse: “Äge taim! Ahvenamaal on teda palju, Saaremaal ja Läänemaal kah, ent Hiiumaal?” Vähemalt Palade kandis vohab teda samuti tublisti.
Vahase tee alguses, kiviaia naabruses laiutas lausa massiline suure aruheina kogum. Sekka metslauke, sigisibulad pundardena varte otsas.
Jälle mets, nüüd siis juba see kuulus laialehine. Natuke nagu troopiline vihmamets tundus ta. Võradest tilkus veel läinud vihma piisku, samas heitis päike kiirtevihke selle niiske roheluse sisse. Pärnatüved kandsid pakse samblakasukaid ja saatsid ülevalt võradest ajuti mesist lõhna. Oli just pärnade õitsemise aeg. Varjuka metsa all oli rohttaimestik madal, ent liigirohke: varjulill, kuutõverohi, nõgeslehine kellukas, seljarohi, saluhein, mets-aruluste puhmaid, koltunud karulaugulehti, rääkimata mets-kurerehast ja mets-nõianõgesest. Teeservad kubisesid pisikestest tammetõusmetest. Õhus heljus tüütuid sääski.
Samas tee lähedal jõudsin lõpuks ka varjulusteni (Bromus benekenii). Varjuluste, tõesti tema. Pikalt ümber kõrre liibuvad lehetuped valkjasudekarvased. Ohetega pöörised natukese norutavalt longus. See salumetsade kõrreline on Eestis haruldane, peamised kasvumaad jäävad läänepoolsele Saaremaale, üksikud leiud ka Lääne-, Pärnu-, Harju- ja Virumaalt. Hiiumaad pole varjuluste oma elupaigaks valinud. Kahjuks.
Puude vahelt vilkus lääneranna meri.
