Kui ma 2006. aasta detsembris elus esmakordselt Sillamäel käisin, kribasin sellest Hiiu Lehte suisa kolm lugu. Sealses muuseumis sain toona sooja vastuvõtu osaliseks Aala Gitti poolt, kes juuripidi Hiiumaaga seotud. Ja üldse, kunagi olid Kärdla ja Sillamäe sõpruslinnad. Mis sellest nüüdseks saanud on? Pole ju ametlikult Kärdla linnagi enam, vaid pelk osavald.
Paljukiidetud Sillamäe stalinistlik südalinn mind toona paraku eriliselt ei vaimustanud. Jah, huvitav kurioosum, seda küll. Ent neist majadest õhkus mu jaoks, kas just ängi, aga ütleme, et kuidagi õõnes tundus see värk. Ikkagi, mis ajal ehitatud ja üldse.
Seekordsel põgusal põikel Sillamäele avastasin aga üllatusega, et mulle täitsa meeldis siinne. Võibolla olen vanemaks jäädes minetanud oma liigse tundliku meelelisuse. Või on asi lihtsalt selles, et toonase hämarhalluse asemel valitses nüüd suvi. Kirevad lilled õilmitsesid regulaarpargis. Majad on ilusasti üles vuntsitud, helgetesse pastelsetesse toonidesse võõbatud. Kõik – kultuurimaja, kirikliku torniga linnavalitsuse hoone ja ehitised Mere puiesteel. Puiestee aga on korraliku uuenduse läbinud ja seal taga paistis kena rotund. Kahjuks rannapromenaadile nüüd ei jõudnudki. 2006. aastal levis seal lihtsalt kliburand ning siis need Sõtke jõe äärsed ridamisi paadikuurid – jäid needki ära.
Märt oli mõne aasta eest Sillamäel õige sage külaline ja pildus mõned faktid. Mineviku kohta. Ja et sellest kiriku moodi tornist kostev kellamäng on sama mis Big Benil. Kella aga tegelikult polegi, kõlab lihtsalt elektrooniliselt. Küsisin treppide kõrval seisva vägeva kivitahvli kohta, et kas nii võimas kuulutustetahvel oli see? Pigem kaunistasid seda kunagi Lenini ja Stalini bareljeefid, arvas Märt. Ja lisas, et kaugel nõukaajal toodi kasvuhoonest suviti siia treppe kaunistama palmid. Jajah, nii väidab kirjasõna tõepoolest. Vanu fotosid vaadates palme siiski ei paista, nood tuttlehised puukesed olid arvatavasti tõlvpuud. Või kes see nüüd enam täpselt öelda oskab.
Üks üllatus oli Sillamäel veel varuks. Ülalt trepistikku ja puiesteed pildistades avastasin ühtäkki, et mere taga silmapiiril paistab maa. See pole ometi võimalik?! Ses kohas on Soome laht üldse kõige laiem. Heal juhul kunagi Soomele kuulunud lahe keskosa saared võiksid paista. Aga Mandri-Soome rannik… Fatamorgaana? Jah, selgesti oli aimata metsapiiri, mis vasakul madalamast paremale kõrgemaks kerkis.
Mõistatuseks see tol õhtul jäigi. Hiljem atlasest järgi vaadates osutus lahendus lihtsaks. Nimelt ei rihi Mere puiestee sugugi otse põhja, vaid pigem põhja-kirde suunas. Ning seal silmapiiril sirutub kaugele merre Kurkola poolsaar. Seega Ingerimaa rannik. Ehk siis praegune Venemaa. Teisiti öeldes avara Narva lahe vastaskallas. Enne sõda kuulus kolmandik selle poolsaare rannikust Eesti koosseisu. Ja üldse, kui mõtlema hakata, milline oleks Eesti kaart nüüd, kui toona oleks Nõukogude Liidule vastu hakatud? Küllap oleks Eestist lisaks okupeerimisele kättemaksus palju ulatuslikumaid alasid ära lõigatud kui Petserimaa ja Narva jõe tagune. Küllap oleksime ilma jäänud vähemalt ka Virumaa idapoolmikust.
Õnneks on Ida-Virumaa jätkuvalt Eesti. Kõige oma looduse ja muu eripärasega. Kaasa arvatud Sillamäe linn. Aastakümnete kuludes kaotab ajalugu oma teravust ning nüüd võiks Sillamäed võtta lihtsalt ilusa omamoodi linnana. Nagu mul sedakorda juhtuski.
