Teie nõunik Dan Lõhmus ütles, et tänase [18. juuni] visiidi kõige olulisem asi oli koostööleppe allkirjastamine vabatahtlike merepäästjatega Orjaku sadamas – miks on see nii tähtis?
Siseminister Kristian Jaani: Valitsus kinnitas mõni aeg tagasi siseturvalisuse arengukava järgmiseks kümneks aastaks ja selles on hästi oluline koht kogukonna võimestamisel ja läbi selle ka erinevate vabatahtlike organisatsioonide kaasamisel. Üks hästi oluline koht selles on ka merepäästjad. Hiiumaal asub üks aktiivne üleeestilise mere- ja järvepääste seltsi juhatuse liige Marek Rätsep, kellega leppisime kokku, et seekord teeme nii, et hoopis mina tulen nendele külla sinna, kus on nende juhtimine ja kirjutame sellele leppele alla siin. Leppe eesmärk on kogukondasid rohkem võimestada ja vabatahtlikke juurde saada. Kui meil Eestis on praegu kuskil 500 vabatahtlikku merepäästjat, siis pikas vaates on meie eesmärk, et meil võiks olla kaks korda rohkem vabatahtlikke merepäästjaid Eestis.
Arvan, et on õige tulla ise nende juurde, kes oma vabast tahtest veavad aktiivselt väga suuri ja väga vajalikke vabatahtlike organisatsioone. See on vähim, mis ma saan teha – tulla ise nende inimeste juurde ja vaadata, kuidas nende enda ühing siin toimib. Marek Rätsep on ju kahes rollis – tema enda Hiiumaa vabatahtlik merepääste ühing ja kohalikud vabatahtlikud, kes siin kohalikule kogukonnale annavad turvatunnet, pluss siis ta veab üleeestilist katusorganisatsiooni.
Millised teemad olid jutuks vallajuhtidega?
Minu huvi oli see, mis puudutab kriiside juhtimist ja kohaliku omavalitsuse rolli selles, kuidas on kriisid omavalitsuses juhitud. Hiiumaa valda saan ainult kiita, sest väga palju on sellist initsiatiivi üles näidatud just valla poolt. Ma toon kasvõi sellise näite, et hädaolukorra seadus näeb ette hädaolukorra lahendamise plaanid kohalikule omavalitsusele siis, kui elanikke on üle 10 000. Hiiumaal veel ei ole üle 10 000, vallavanem [Hergo Tasuja] küll rääkis, et tõenäoliselt varsti saab see arv täis, mis on positiivne, aga vald on nii-öelda enda vabast tahtest hakanud juba uurima, kuidas see plaan võiks olla koostatud. Kohustust ei ole, aga juba tegutsevad – see on minu arust äärmiselt positiivne, et sa ei oota ära, millal tekkib mingi kohustus, vaid mõtled ette, mida kohalik inimene ootab kohalikult omavalitsuselt. Kas see kohustus on või ei ole, aga juba uuritakse, juba tegutsetakse, väga hea kontakt on vallal kohaliku päästepiirkonna juhiga [Hannes Aasma]. Uuritakse, mida kohalik omavalitsus saab teha selleks, et kriisid oleks juhitud, et kogukond kriisiolukorras teaks, kuhu pöörduda abi saamiseks. Kasvõi see viimane näide, millest rääkis mulle päästepiirkonna juht – et nüüd on Hiiumaal olemas üks ja esimene [Kõrgessaare] bensiinijaam, mis töötab generaatoriga. See on nii oluline, sest teades seda, et vahel juhtub, et Hiiumaa on elektrita, siis on hästi tähtis, et oleks olemas keskused, kus generaatoriga saab hoida n-ö elu üleval. Üks asi on, et bensiinijaamad töötaks – esimene on olemas ja see on super! Vaja oleks, et oleks erinevad objektid, nagu juba on politseijaoskond ja päästekomandod, kus on kogu aeg elekter olemas, kuna need on generaatoritega varustatud.
Meil kippusid koroonakriisi ajal n-ö lappama minema otsustamine ja infojuhtimine. Selle asemel, et teha ratsionaalseid otsuseid, hakkasid tulema poliitilised avaldused, sõnumid, millest oli suhteliselt vähe abi ja mis ei läinud kokku sellega, mida oli kohalik kriisikomisjon otsustanud. Kuidas vältida kriisiajal selliseid olukordi ja tagada ka see, et kohapeal oleks julgust otsustada ja ka vastav otsustamistasand, mitte ei vaadataks kogu aeg üles n-ö ministeeriumi poole. Kriisiolukorras tuleb ju otsustada kiiresti.
Kui räägime kriiside juhtimisest regionaalsel tasandil, siis viimase muudatusega hädaolukorra seaduses on päästekeskuste rolli konkretiseeritud, juhtimine ja koordineerimise ülesanne ja ka vastutus ongi tegelikult päästekeskustel. Täna [18. juunil], kui ma rääkisin Käina päästekomandos päästepiirkonna juhi Hannesega [Aasma], siis tema tõi tegelikult välja sellesama ehk otsuste tegemise olukorra ja kas on kohapeal olemas inimesed, kellel on olemas otsustuspädevus. Mulle väga meeldiski see, et kui päästepiirkonna juht sai aru, et inimene, kes võiks otsustada, ei otsusta, siis tema otsustas ise. Ja see ongi õige – kui järgmine inimene, kes saab aru ja on ka kriiside juhtimisega seotud – ja päästepiirkonna juht on kindlasti väga pädev inimene kriiside juhtimisel – siis ta võtabki selle otsustusõiguse enda kätte ja teeb ise need otsused ära. Ja kohalik otsustustasand teab ikka kõige paremini, mis on õige kohaliku kogukonna jaoks.
Milline sõnum on Teil oma endistele kolleegidele politseinikele, kui lähete siit vallamajast Kärdla politseijaoskonda nendega kohtuma, nüüd siis siseministri ametis?
Vastu pidada ja teha edasi seda kõike, mida nad seni on teinud ja proovida teha seda veel paremini. Olen täna kuulnud hästi palju seda, et nii siseturvalisuse organisatsioonid, kohalik omavalitsus, vabatahtlikud – kogu see tegevus on nii läbi imbunud üksteisega ja koostöö on lihtsalt nii võimas. Hiiumaa ühelt poolt natuke oma eraldatusega, ikkagi mereriik, ja sellega, et kogukond on nii kokku kasvanud, on see väga hea aluspind, et tekkiks selline hästi tihe koostöö. Kuna kogukond on väike, siis kõik tunnevad üksteist ja on olemas varajane märkamine, mis on hästi oluline. Kui siia kõrvale võtta Tallinna suur magala, kus ühes suures elumajas võib juhtuda igasuguseid asju ja mitte keegi sellele tähelepanu ei pööra, inimene ise ka ei pöördu, siis siin tõenäoliselt märgatakse kohe, kui midagi on kuskil kehvasti. Isegi kui inimene ise teatama ei tule, aga ta on mures, siis seda märgatakse ja sellest juletakse tulla teatama. See on minu arust äärmiselt oluline. Ja ka see, et kohalik politseijuht, kohalik päästepiirkonna juht, vabatahtlikud, et infovahetus nende vahel on nii elementaarne.
Küsis HARDA ROOS
