Seitse korda Olev Subbi ehk suurepärane näitus Kärdlas

Veel viimaseid päevi on Kärdla kultuurikeskuses võimalik nautida näitust “Olev Subbi aktimaalid ja Lurich Enn Kunila kollektsioonist”. Näituse kuraatoriks on kunstiajaloolane Eero Epner ja selle on kujundanud Ott Lambing.
Eksponeeritud on seitse akti­maali, mis kunstnikul valminud läbi mitme aastakümne. Üks maal kuue- ja üks seitsmekümnendatest, kolm maali kaheksakümnendatest ja kaks üheksakümnendatest. Niimoodi on tekkinud mõjuv läbilõige Olev Subbi aktiloomingust. Muidugi on aktimaalid vaid üks väike osa kunstniku loomingust – ometi on nad kujunenud Olev Subbi omalaadseks signatuuriks.
Näitusel eksponeeritud Lurich on Amandus Adamsoni (1855–1929) pronksskulptuur “Tšempion” aastast 1903.
Õigupoolest on ju tegemist lausa kahe näitusega – ka üksinda eksponeerituna oleks “Tšempion” andnud näituse mõõdu välja – nii mõjuv on see Amandus Adamsoni töö. Eriti huvitav on selle kujuga kaasaskäiv lugu.
Sellisena on see esimene taoline näitus kogu Eestis. Möödunud aastal toimus Saare­maal Kuressaare ooperi­päevade raames näitus “Põhjamaa suvi. Olev Subbi aktimaalid”. See koondas aga maale Enn Kunila ja Eesti Kunstimuuseumi kogudest.
Mõne sõnaga ka Amandus Adamsoni skulptuurist. 1903. aastal valminud Lurichi kuju valati pronksi Peterburis prantsuse päritolu Adolphe Morandi valu- ja pronksitöö­kojas. Seal valmis kaks skulptuuri. Aastakümneid hiljem, 1924. aastal valati Tartus kolmaski variant kujust. See asub praegu Eesti Kunstimuuseumi kogus.
Peterburis valatud kujudest üks on praegu spordimuuseumis, aga teine kadus 1904. aastal. Nimelt toimus Ameerikas Saint Louisis
1904. aastal maailmanäitus, millel osales ka Tsaari-Venemaa. Koos teiste tsaaririigi kunstnike töödega saadeti sinna ka Adamsoni “Tšempion”. Koju tagasi aga näitusele saadetud tööd ei jõudnudki. Keegi ei tea täpselt, mis neist sai, mis teekonna skulptuur Ameerikas läbi tegi või kelle omanduses oli. See avastati hiljuti ühe eestimeelse kunsti­kollektsionääri poolt James D. Julia antiigioksjonil. Tundmatuks jääda sooviv kollektsionäär ostis kuju ja toimetas selle tagasi Eestisse.
Kunstiteadlane Mai Levin kinnitab, et tegemist on tõepoolest 1903. aastal valatud kujuga. Üle saja aasta oli see kadunud ja jõudis Eestisse tagasi 2017 ning müüdi Haus galerii oksjonil üle 50 000 eurose hinnaga. Täna teame, et kuju on Enn Kunila kollektsioonis.
Suurem osa näitusest on siiski Olev Subbi tööd. Ei tahaks hakata kordama seda, mida kunstiajaloolane Eero Epner kirjutab näituse­bukletis, aga kahtlemata on tegemist Eesti silmapaistvama aktimaalijaga. Minule kõige tuttavam töö oli 1981. aasta maal “Kell kuus peale lõunat”.
Mäletan seda juba tollastelt kunstinäitustelt, kus Subbi aktid olid alati näituste naelteks. Nüüd maali uuesti vaadates oleksin kohtunud nagu vana tuttavaga. Nauditavad aga on ka kõik teised tööd.
Hiidlastel on see õnn ja rõõm, et suurepärase kunsti­kogu omanik Enn Kunila on nii tihedalt meie saarega seotud. Tänu sellele on Eesti maalikunsti tippteoseid saanud nautida siinsamas kohapeal.
Alates 2007. aastast on Hiiumaa muuseumis ja Kärdla Kultuurikeskuses toimunud vähemalt seitse näitust Enn Kunila hinnalisest kollektsioonist.
Menukaim neist oli 2013. aasta juunist septembrini Hiiumaa muuseumi Pikas majas toimunud näitus “Ühe keti neli lüli. Laikmaa, Mägi, Vabbe, Kits”, mida külastas üle 5000 inimese.
Kindlasti tasuks kunsti­sõbral vaadata ka Olev Subbi aktinäitust. On ju siia koondatud mitme aastakümne töid.
Eero Epner kirjutab näitusebukletis: “Subbi jaoks olid aktid võimalus kõneleda harmoonilisest maailmast, rääkida ilust ja kaunidusest, mis olid tema jaoks ülimad väärtused ning mille illustreerimiseks või kujutamiseks pidas ta alasti naisekeha peaaegu et kõige sobivamaks.”
Eks ole ka Adamsoni Lurichi töö kantud harmoonia­taotlusest.
Ja veel.
Lisaks paljudele eelnevatele tunnustustele pälvis Enn Kunila mõned päevad tagasi ASi Ernst & Young Baltic poolt välja antava ettevõtja elutöö tunnustuse. Oma osa on selles ka tema kunstialasel tegevusel.

Aleksander Pihlo
kunstisõber