Head ajakirjanikud. Täna küüditamise aastapäeval palun, kirjutage ka küüditajatest. Need moraalsed monstrumid, kes punaterrorit toetasid, olid meie paljude esivanemad.
Me saame rahvana palju tugevamaks, kui julgeme rääkida, kui rõvedaid asju siinsed eestlased ja venelased on korda saatnud.
See kuritegu polnud toime pandud rahvuse pinnalt. Küüditajad teenisid harimatu ja julma võimu huve. Nende hulgas oli eestlasi ja venelasi. Ja küüditatud, ka olenemata rahvusest, olid intelligentsi, hariduse ja ettevõtlikkuse kandjad. Ka nende hulgas oli palju eri rahvuseid.
Kõige jõhkram on see, et me oskame rääkida ohvritest, kelle elud hävitati, aga nende kõrval peame pidevalt meenutama ja iga kord uuesti hukka mõistma ka hävitajaid.
Eestikeelsed väljaanded võiks panna välja eestlastest küüditajate nimed, venekeelsed venelastest küüditajate nimed, ja see oleks algus, kus me seisaks vastu vägivallale meie endi DNAs. See on lihtsalt üks idee rahvusstigmadest välja murdmiseks.
Me kõik teame oma suguvõsast lugusid ohvritest, aga me ei tea, kes olid vaikivad kõrvalseisjad ja punaterrorile kaasa aitajad. Miks?
Tihti räägime eestlastena, et meil väikerahvana polnud valikut, ja tuli valida kahe halva vahel. Tihti räägime venelastena, et oleme võitjad ja vabastajad, kuid jätame rääkimata, et hävitasime Eesti ühiskonna. Ka venekeelsel Eestil on vaja kohtuda oma uute ebamugavate lugudega, et meis tekiks tegelik ja südamlik teineteisemõistmine. Vene “võitja” narratiivi teine külg on see, et see võitmine tuli eestlaste vabaduse ja elude hinnaga. Ja see, kui vähe täna Lasnamäel leinalippe lehvib, tähendab, kui vähe me oleme valmis oma eelmiste põlvkondade vigadest õppima.
Me ei saa võtta oma esivanematelt valikuliselt pärandiks, mis meeldib.
Me võtame nii varanduse kui nende valu ja võlad. Kui me seda ei teadvusta, siis pinged ei kao.
Ja kolmas raske koht ongi siin. Ma ütlen nüüd midagi, mida on väga raske omaks võtta.
Ma usun, et me kõik peame vaatama täna enda sisse ja kohtuma oma sisemise küüditajaga. Ja see pole meeldiv. Me peame leidma oma tänases kultuuris üles need kohad, kus oleksime ise valmis oma naabri elu hävitama, kui ta ei mõtle nii nagu meie. Ja peame mõistma, et tänases sotsiaalmeedias levib meie vihaenergia ainult sellepärast, et meie eelmiste põlvkondade traumad on läbi töötamata.
Ja läbitöötamata trauma kandub põlvest põlve edasi.
See töö on mega ebamugav ja sunnib meid kõiki mõningaid lugusid ümber rääkima.
Aga see on tervenemiseks vajalik.
Sass Henno
kirjanik
Ilmunud sotsiaalmeedias juuniküüditamise 79. aastapäeval, 14. juunil 2020.
