Naljaga on ikka nii, et kõige paremini jõuab see kohale vahetult rääkides. Kirjutades võib supp nõudliku hiidlase jaoks lahjaks jääda. Proovin siiski järgneva kolme lühipalaga lugeja suunurki homse naljapäeva eel pisut kergitada.
ANDRES RAUDSEPP
Jalgrattur
Oli vast aasta 2001 paiku, kui juhtusin Suuremõisa poodi, mis nüüd on tuntud kui Sarve kaubamaja. Tõelise Pühalepa inimesena otsustasin ostud sooritada just seal. Parkisin ja olin valmis sisenema kauplusesse. Kaupluse ees kohtasin jalgrattaga meesterahvast, kelle käitumisest paistsid välja alkoholi pruukimise tunnused. Hooliva kodanikuna tegin talle ettepaneku, mitte sõitma minna. Selle peale tuli vastuseks: “Sina, poisiuss, ei tule küll mind õpetama. Sarvemees on vaba ja sõidab kuhu tahab.”
Mis saaks veel paremini arusaadav olla, kui selline vastus. Kodanik istus ikkagi ratta selga ja alustas sõitu, kuid unustas ühe väga olulise teguri. Et tekiks jõud, mis ratast sõidu ajal püsti hoiab, on vaja vändata. Seda ta kahjuks ei teinud ja kukkus külili. Sarvemees on loomult visa ja kordas katset neli korda. Maapinnaga korduvalt kontakti saavutades purunesid kodanikul ka kilekotis olnud pudelid. Välja voolas nii tumedamat kui heledamat vedelikku.
Läksin kodaniku juurde ja palusin veel kord rattasõidu proovimine lõpetada.
“Sul ju jahutusvedelik ja õli kõik juba välja voolanud.”
“Jälle sa targutad siin!?”
Hetke pärast heitis ta ratta põõsasse ja sammus torisedes minema.
Sarvemees on vaba.
Praami ootejärjekord
Lugu juhtus kusagil üheksakümnendatel, kui Suursadama kollases majas töötas söökla ja kauplus. Oli lõunatund ja järsku saabus sadamasse legendaarne auto Ford Sierra, milles
nooremapoolsed mees ja naine. Nad tahtsid teada, kas sadamast varsti ka laev väljub. “Loomulikult läheb,” vastasin.
Noorpaar sööstis jõuliselt kiirendades otse edasi ja parkis auto traalide kõrvale kai peale. Kolme–nelja tunni pärast olid nad poe juures tagasi ja küsisid: “Miks praam nimega Ahelaid
ei tule? Oleme juba pool päeva oodanud.”
“Ahelaiust ei tea ma midagi, aga traalid lähevad tõesti varsti, kahe kuu pärast, välja,” selgitasin neile.
Noorpaaril hakkas taaskord väga kiire.
Selveri parkla
Mõned aastad tagasi olin Selveris ostusid sooritamas ja mingil teadmata põhjusel kontrollisin kauplusest välja astudes ostutšekki. Võtsin vaistlikult suuna auto poole ja muudkui sammusin. Järsku käis tugev löök ninast natuke kõrgemale – otsmiku pihta. Löök oli suhteliselt tugev, võttis küll vaaruma, kuid jäin jalgele.
Nagu ikka, käib sellistel momentidel välgukiirusel mõttest läbi erinevaid variante, mis kõik võis juhtuda. Oli olnud just kalurite päev ja arvasin, et ju sai vale naist tantsutatud ning
saatus leidis mind siit poe eest üles. Teine mõte oli, et Hiiumaad on tabanud meteoriit, mis kukkus otse minu silmade vahele. Kui selgem silmavaade taastus, sain aru, mis oli juhtunud.
Keegi kodanik oli sidunud oma heledates toonides Žiguli katusele pika terrassilaua ja ma põrutasin sinna otsa.
Laud ja auto kokkupõrke tagajärjel kannatada ei saanud. Sageli visatakse nalja selle üle, millal meestele mõistus pähe tuleb. Kes pakub 25 aastat, kes 35. Võin kindlalt väita, et minule tuli mõistus pähe just selle kokkupõrke tagajärjel.
Tahakski tänada naljakuu alguse puhul heleda Žiguli omanikku ja tema terrassilauda. Tegite ära suure töö. Pea kumises veel mitu päeva, aga see oligi märk mõistuse saabumisest.
