media-credit id=12 align=”alignright” width=”180″]
[/media-credit]Tahkunas leiduvat mitmel pool salumetsi. See manab kohe silme ette laialehised liigirikkad puistud. Paraku selliseid Tahkunas pole. Seal tähendab salumets okaspuistuid, kus maapinnal leidub saludele iseloomulikke rohttaimi.
Muide, ka jugapuud loetakse muistsete salulehtmetsade pärandiks. Tahkuna jugapuid pole ma vaatamas käinud juba ammu. Sel 29. mai õhtulgi viib tee neist kauge kaarega ümber. Läheduses on poolsaare põhjarannik.
Mäletan, et siin Lõimandi ninast edelas oli kunagi üks tore hämarasse metsa peitunud ojake, millel isegi väike sulisev juga. Nüüd siinsamas sunnib teest lõunas avanev iseäralik vaade kõrvale põikama. Tumedas kuusikualuses helendavad nimelt paljud imelikud õie-
silmad. Esmalt väiksed valged mets-tähtheinte õied, siis aga üha helelillasid hammasjuurte omi. Hammasjuur on pesueht laialehiste metsade tunnusliik. Näiteks Kapasto ja Määvli taguste pärna-
puntide all kasvab neid. Üldse on hammasjuur Eestis levinud enamasti ainult lääneosas, erandina ka Virumaal. Siin Tahkuna põhjaranna lähistel tunduvad nad justkui äraeksinuina. Kuis siis nii, et ei ühtegi laialehist puud, ainult varjukas jänesekapsakuusik? Heledad õied langenud kuusetüvede risus loovad lummava kontrasti.
Kõike muud on ses naabruses aga veel. Uhkeid mände ja haavasambaid, lagendik salunurmika ja nurme-
nukuga, servas valevas õies õunapuu. Võta või jäta: metsõunapuu! Lehed on alaküljelt täiesti läikivsiledad. Ehk kunagise aedõunapuu pooke-alusest võsunud siin? Sest üldse, paik paneb arvama, et ju see üks vana talukoht tõesti on. Viljaka moega ümbrus võis muiste kindlasti ahvatleda siia eraldatusse oma kodu looma. Näed, all naistesõnajalgadega lodu servas seisab jonnakalt paigal lõhatud maakividest vundament.
Lodu läheb edasi sügavaks järsunõlvaliseks kraaviks, mille üle langenud puutüve katab lopsakas taimestu. Vastaskaldal laiutab suur
sarapuu. Hammasjuuri jagub siiagi. Pealekauba vedeleb maas üks värske tumepruun uhke hirvesarv. Milline trofee!
Aga need sääsed on lihtsalt tapvad. Ei anna hetkekski asu, ei naudi ma siin kohta ega hetke, ei suuda päevikusse ülestähendusigi teha. Jõle sääseaasta!
Lõimandi nina on täielik pääsemine. Üle liivtarnase luiteliiva, mööda vareskaertest ja noores veinpunases lehes madalast haavapõõsast ning ees on kivikülvid, tumesinine ääretu avarus, sääsevaba värske õhk. Imeline!
