Siin tema siis nüüd oli, see juba üsna laiu moodi maalapp, millel ka nimi olemas: Härglaid.
Jälle kadastikumaailm vastas. Ja kõverike sangleppade rühm. Kuid mände jagus siia vaid üksikuid. Seevastu pihlu okaspadriku kohale palju. Ja õunapuid mõni. Ja türnpuid. Magesõstarde pungad punnitasid end juba rebenemiseni. No ütle nüüd, tahavad juba lehte puhkeda!?
Ning rand – see oli siin suurepärane. Ei mingit roopadrikut ses küljes, vaid lausa üles tõusev paeklibuvall, laiali pillatud rändkive. Tükati kogunesid kivirahnud kuhjatisteks, neeme tipus kaootist lausalist lasu luues, vahel vaid lapiti mururohtu. Natuke eemal haljendas roomava marana viietiste lehtede muster. Teiste seas eristus rannas üks suur paerahn, murenedes, ent vapralt siiski suht ühes tükis püsides. Jaa, paekivikaljud oleks alles midagi. Kuid säärastega on Hiiumaal kitsas käes.
Neeme otsast paistis vee taga ligipääsmatult ülejäänute – nende päris laidude – viirge ja kühme.
Siinsamas rannas haljendas aga lausa püstiste vallidena meriheinalintide kogumikke. Mu kaaslane ei saanud hästi aru, misasi on merihein. Seletasin, et õistaim, Eestis kasvab kuskil Lahemaani, lausalisi veealuseid meriheina aasu loob eeskätt vaid siinkandi Väinameres. Ja et vanasti oli see nõutud pehmemööbli polstrimaterjal.
Mulle miskipärast meeldib merihein väga. Alati kusagil novembrist ilmuvad randadele nende värsked kogumikud. Kui muu loodus hallitab mornilt, siis meri uhub välja nende haljust. Meriheina rohelus on silmale kuidagi lohutav vaadata.
Kindlasti tahaks ka suveajal siia sattuda. Et saada osa palju rohkematest värvidest, lõhnadest, õitest, häältest. Kuigi ka see käik ületas igasugused ootused. No on vast ilus ja rikkalik kant, peab tõdema!
