Arvamuste paljusus pole halb, kui põhilises suudame olla üht meelt, ütles Saarte praost Anti Toplaan sinodil peetud ettekandes.
Aastas korra kogunev EELK Saarte praostkonna sinod tõi eelmisel nädalal kokku 20 koguduse esindajad Hiiu-, Saare- ja Muhumaalt ning Ruhnu saarelt, kus kokku elab ligi 41 000 elanikku, kellest luterlikesse kogudustesse kuulub 22 protsenti ning umbes 5 protsenti toetab kirikut nimelise annetusega.
Taasiseseisvumisest möödunud ligi 30 aasta jooksul toimus praostkonna sinod Hiiumaal teist korda. Põhjuse selleks andis eelmise aasta jaanipäeval taasavatud ja renoveeritud Kärdla kirik, mis valiti seekordse sinodi toimumiskohaks. “Sinod on praostkonna olulisim sündmus ja me tulime siia suure huviga, et näha seda kaunilt korda tehtud kirikut,” ütles Saarte praostkonna praost Anti Toplaan. Iga kogudus saadab sinodile kaks saadikut ja sinna kuuluvad kõik piirkonna 13 vaimulikku.
Sinod algas jumalateenistusega, kus jutlustas piiskop Joel Luhamets. Päeva teises pooles peetud sinodikoosolekul andis praost Anti Toplaan ülevaate möödunud aasta tegevustest ning ära kuulati ka kaasettekandeid kirikumuusika, laste- ja noortetöö ning diakooniatöö teemal.
Annetada saab ka kohale minemata
Praost tõdes, et nagu kõigile eluvaldkondadele, nii avaldas koroonaviirus mõju ka kirikuelule. Näiteks kaotas praostkond eelmisel aastal ligikaudu 100 liikmeannetajat, mis on ühe keskmise koguduse suurus. Sellise muudatuse peamise põhjusena nimetas ta pandeemia tõkestamiseks kehtestatud piiranguid, mille tõttu koguduseliikmed ei saanud osaleda jumalateenistustel ega teha annetusi n-ö klassikalisel moel. “Sellest lähtuvalt peaksid kogudused uute oludega kohanema ja suheldes oma liikmetega tutvustama neile võimalusi annetamiseks ilma füüsiliselt kirikusse või koguduse kantseleisse tulemata,” sõnas Toplaan.
Nimetatud piirangud ning hooldekodude külastuskeelud vähendasid armulauale võetud inimeste arvu – 2020. aastal käis armulaual 5521 inimest, mis oli kolmandiku võrra varasemast aastast vähem. Ristiti 61 inimest ja laulatati 20 paari – need numbrid jäid eelmise aastaga võrreldes samaks. Konfirmeeritute arv vähenes 10 võrra, leeritati 53 inimest. Kiriklikke matuseteenistusi toimus 250, mida oli kümnendiku võrra koroonaeelsest aastast vähem.
Praost tõi esile, et teiste EELK praostkondadega võrreldes on Saarte praostkonnas tavapäraselt tehtud enim kodukülastusi – ligi tuhat ning peetud enim hingehoidlikke vestlusi – Kuressaare ja Hiiumaa haiglas kokku u 200 korral ja hoolekandeasutustes u 600 korral.
“Kirik peaks oma sõnumi kuulutamisel ja inimeste kõnetamisel keskenduma nende individuaalsetele vaimsetele vajadustele,” ütles Toplaan, tuginedes EELK misjonistrateegia toimkonna soovitustele. Senisest enam olgu tähelepanu igal isikul ja eesmärgiks on kvaliteet, mitte kvantiteet – see on võimalik, kui kogudustes soosida väikegruppe ja omavahelist suhtlust.
Kirik muutub koos ühiskonnaga
Samuti peab ta oluliseks, et kirik igal juhul väljendaks oma arvamust ühiskonnas toimuva kohta – et inimesed teaks, mis on kiriku seisukoht ühes või teises küsimuses. Samas möönab praost, et kui ühiskonnas valitseb arvamuste paljusus, on seda ka kirikus. “See ei ole iseenesest halb, juhul kui me suudame olla põhilises sama meelt, suudame teha koostööd nii ühe kiriku sees, kui ka üle erinevate kirikute piiride.”
Küsitlused näitavad, et inimesed ootavad kirikult vaimseid, religioosseid lahendusi-selgitusi tervise- ja suhtemuredele, toimetulekuprobleemidele ja eksistentsiaalsetele küsimustele. Toplaane sõnul saab kirik aidata inimestel toime tulla tunnetega ja aidata mõtestada olukordi, millesse nad on sattunud, kuid ei saa neid lahendada. “Kirik ja usk peaksid taas saama loomulikuks osaks inimese igapäevast. Kui kõik eluvaldkonnad on mõtestatud religioosselt, siis tal on vajadus seal n-ö pühas ruumis viibida. Siis muutub ka kirikus käimine mõttekaks,” rääkis ta ja lisas lõpetuseks, et nii kohtab harvemini suhtumist, et olen ristitud ja see on piisav, et olla kristlane.
Huvitav on, et koguduste liikmeskonna vähenemise kõrval näitavad viimased sotsioloogilised uuringud, et kohalike koguduste praktilistes tegevustes on valmis osalema märksa suurem hulk inimesi, kui on nende koguduste liikmeskond.
Praost lõpetas oma ettekande tõdemusega, et kristlased kannavad mitmekordset identiteeti, olles ennekõike kristlased ja luterlased ja siis eestlased ja saarlased, hiidlased või muhulased. Avalikkuses on EELK ka kõigi kristlaste eestkõneleja, kelle poole vaatavad väikesed konfessioonid. Seega on tema arvates usutunnistustel põhinevad erinevused ja identiteet taandumas ning esile on tõusmas pigem teatud pingeväli konservatiivsuse-liberaalsuse küsimuses.
