Rummu aherainemägi on kui ilmutis me harjumuslikul Eestimaal. See eriline paik on paelunud ka muusikavideote tegijaid, isegi välismaalt on siia tuldud.
Sel oktoobripäeval, teel Hiiumaa poole, tegime peatuse ka Rummu mäe juures. Olime siin esmakordselt elus. Jalamaid hakkas mu aju otsima võrdlusi – sest liiga imelik oli siin pilgule avanev vaade. Silmitsedes pruunikat rohumaad üksikute kuldlehes kaskedega, torkas miskipärast pähe: Armeenia mägismaa. Miks küll? Korraks tuli välja päike, valgustades vulkaanisarnase koonuse üle ja maalides selle valguse-varjutriibuliseks. Rummu mäe nõlvad on sadeveed uuristunud vaolisteks, jättes vagude vahele uskumatult teravad, draakoni selja sarnased harjad.
Mägi on ligi poolesaja meetri kõrgune, mis näiteks Kiviõli 120meetrise tuhamäega võrreldes pole teab mis, ent visuaalselt mõjub see väga võimsana, kõrgudes tasandiku kohal lummusliku ilmutisena.
Üle mahalangenud müüri ja jõudsimegi karjääri servale. Siinpool langes lubjakivisein otse vette. Karjäär ise ulatub kaugele, kaldal tumeda-sügiskollase metsa lained – see pilt meenutas hoopis Soomet. Kuid järve kohale kerkiv mäekoonus, heites tumeda peegelduse türkiissinisele veepinnale, raamiks kuldne kask – noh, ütleme, et midagi kamtšatkalikku oli selles, ehkki meelevaldne too võrdlus ju on.
Olin kujutlenud, et see aherainemägi koosneb pulbrisest kriidilikust lubjast, ent tegelikkuses sisaldab see suurel hulgal peenikest lubjapuru. Pinnaseveed on nõlvult kandnud jalamile laia kaldus terrassi. Mäe sisse kulgeb kanjonilaadne uhtorg. Selle põhjas kuiva “vadi” servis paistis värskeid varinguid. Ime, et see pude mäemoodustis ikka veel kestab ega ole juba ammu madalaks erodeerunud. Kunagi see kindlasti juhtub, ehkki astelpajutihnikud üritavad erosiooni veidigi taltsutada.
Siinsed uhtoru kohale kerkivad teravad koonused tõid mulle meelde mõne aasta eest Bulgaarias Melniku orus nähtu, kus sarnased kaljud, ainult et looduslikud, kõrgusid veelgi võimsamatena.
Järvevees lösutab silikaathoone – kuulus vaade, varasem sukeldujate lemmik. Nüüd on müürid poidega eraldatud, et tagada kõigile turvaline ujumine karjäärivees.
Rummu aherainemägi on tegelikult päris pikk ning selle otsas kerkib veel omaette koonus. Ajapuudusel jäi meil üles ronimata. Ehk kunagi saab seegi käik ette võetud. Niipea see imepärane valge mägi ju veel päriselt madalaks ei erodeeru. Ja valge on ta tõepoolest – eeskätt päiksepaistel. Hiljem fotosid vaadates paistis üks kuldsete kaskedega pilt just täpselt nii, kui oleks mägi ja selle jalam värske lumega kaetud.
