Roosid meeldivad küllap meist enamikule – nii värviküllased, samas okkalised, sageli hurmavalt lõhnavad…
Rooside maailm on tohutu. Meeletu sordiaretus on tootnud algsetest looduslikest kibuvitstest sootuks erinevad moodustised. Sageli aga on need külmaõrnad, haigustele vastuvõtlikud, vajavad katmist, lõikamist ja mida kõike.
Ise käisin ma roosidest pigem kaarega mööda. Noh, emal oli ikka mõni peenra-roos ja veidi pargiroose kah. Pargiroosid on toredalt vastupidavad ja hooldusvabad, kahjuks kestab nende õitseaeg häbematult vähe, veel nobedamad äraõitsejad on me looduslikud kibuvitsad. Kui aga õigel ajal õiges kohas olla, siis on elamus kindlustatud. Tänavu juhtusin jaani eel üle aastate Kassari Sääre tirbile. Oli just täpselt kibuvitste õitseaeg. Valdavalt olid õied roosad, mõni põõsas aga ka peagu valgete õitega. Kõik nad lõhnasid mahedalt-meeldivalt. Aga mis liigid nad seal olid – ma ei hakka üritamagi selgeks teha. Tunnen vaid kahte kibuvitsaliiki. Üks on Vaikse ookeani äärest pärit invasiivne kurdlehine kibuvits. Teine meil peagu ainult vaid läänesaartel kasvav pehme kibuvits, kõlava ladinakeelse nimega Rosa mollis. Ta paelus mind aastate eest seal Siberi sirge ääres seetõttu, et kasvas kibuvitsale tavatult soises metsas, kaaslaseks soo-piimalill, taamal vürtsikalõhnased porsapõõsad. Tõin sealt võsu kaasa ja nüüd kasvavad need kibuvitsad mul nii metsaaia kraavipervel kui Soopuisniidul.
Aga kuis on lugu uhkete peenraroosidega? Pean tunnistama, et kaks sorti on mul siiski olemas. Ühe, ‘Blütenzauberi’ nimelise sain kingiks roosiklubilaste külaskäigul. Suured punased täidisõied on sel igati uhked ja ta sobis nii hästi sinna valgepöögihekijupi jätkuks, õitsva karikakravälu naabrusse. Paraku tänavuse igati soodsa sooja talve järel ta hoopis kidub ega näita õisi veel heinakuu lõpuski.
Küll on aga õisi täis ‘Rhapsody in Blue’. Tegu on ühe näitega ponnistustest luua sinist roosi. Õied on küll pigem violetsed. Pooltäidis-õite vahel kollendab tolmukasüdamik, õied lõhnavad meeldivalt. Selle roosi ma ise omale ekstra soetasin. 2014. aasta suvel Aavikuemanda aiapäeval käies jäi too sort mulle eriliselt meelde. Nagu tegelikult kogu see aed, eesotsas lobedat-toredat juttu vestnud perenaise Eve Piibelehega. Sealne roosiaed oli paeluv.
Peale toda külaskäiku hakkasin oma kodutiigi taha planeerima rooside alleed. Ainult plaaniks on see siiski jäänudki. Ei saa minust siiski roosikasvatajat. Ehkki ‘Rhapsody in Blue’ õitekuhil kiviaia veeres korraks küsima paneb: kui siiski soetaks paar roosi juurde? Kuid seejärel rändab pilk miskipärast kiduma hakanud ‘Blütezauberile’ ja see soov haihtub sama kiirelt kui tekkis.
