Hiiumaa haigla juhatuse liikme Riina Tamme teeneid oma kogukonna ees märgiti sel aastal kodanikupäeva aumärgiga – panuse eest koroonapandeemia ohjamisel ja Eesti kõige väiksema üldhaigla juhtimise eest.
Riina Tamm (52) meenutas, et oli novembris just puhkusereisile minemas, kui telefon muudkui helises ja helises. “Kui selgus, et kõne on siseministeeriumist, siis mõtlesin, et mida ma nüüd olen teinud, mis asi see nüüd on…”. Ja kui siis tuli teade, et ta on saanud kodanikupäeva aumärgi, oli üllatus suur ja samas nii hea tunne, et ikka märgatakse.
“See on kõik seoses COVIDiga – kui seda poleks olnud, siis vaevalt oleks väikest haiglat keegi märganud,” ütles ta veendunult. Tema sõnul ei ole Hiiumaa haigla mitte kunagi nii palju kiita, aukirju ja tänukirju saanud, kui nüüd kahe COVIDi-aasta jooksul.
“Kõik on ju harjunud, et haigla on, haigla püsib. Haigla olulisus tuli nüüd nii suurelt välja. Ja tegelikult me olemegi väga tublid!”
Ja lisab tõsinedes: “Oleme saanud nende asjadega väga hästi hakkama. Kõik need COVID-palatid ja COVID-patsiendid ja siis kui meil olid oma töötajad COVID-positiivsed… Meil ei ole õnneks suuri puhanguid olnud, ei majasiseseid ega üldiselt.” Ja siis rõõmsamal toonil: “Tegelikult on kõik väga hästi!”
Riinal on õigus, tema tunnustamise esitluskirjas on koroonapandeemia aegne suur lisatöö ära märgitud: “Ta on viimased kaks aastat panustanud oluliselt COVID-kriisi lahendamisse saarel, taganud testimise, vaktsineerimise (sh vaktsineerimiskiirabi) ning loomulikult ka ravi.”
Aga rõhutatud on ka pikkade tööaastate panust: “Ta on aastaid juhtinud Eesti kõige väiksema üldhaigla tööd ning taganud, et nii hiidlastele kui ka turistidele oleks Hiiumaal alati tagatud arstiabi. Ta leiab alati lahenduse, ka olukordades, kui parvlaev ei sõida või helikopter ei lenda. On märkimisväärne, et väikseim üldhaigla suudab jätkuvalt tagada ka sünnitusabi saarel.”
Oled Hiiumaa haiglas tööl olnud 30 aastat, kas algus on veel meeles?
Riina Tamm: Jaa, väga selgelt. Ma olin ämmaemand. Olin noor. Enda meelest olin väga tark. Koolist tulles tundud ju endale maailma kõige targemana. Esimesel tööpäeval sünnitajat ei olnud, mis oli tolle aja kohta haruldane, sest aastal 1990 oli siin ligi 300 sünnitust. See oli ju veel vene aeg. Lapsed olid lastetoas. Iga kolme ja poole tunni tagant pidi neid söötma, mähkima, viima neid emade juurde. Ja missugune haigla siis oli, milline oli sünnitusosakond… See oli nagu eile, see kolmkümmend aastat on läinud väga kiiresti. Kui võrrelda praegust haiglat ja seda, mis oli siis, on vahe väga suur. Praegu on meie haigla ikka väga ilus. Kuigi ka siis olime rahul. Need olmetingimused – patsientide pesuruumid, WCd, kuidas sooja vett ei olnud, et naisi või lapsi pesta, pidime vett soojendama. Ei olnud ühekordseid tarvikuid, kinnastest saadik oli kõik korduvkasutatav. Kõik tuli ise teha, pesta, desinfitseerida, aga kõik sai tehtud selle suure töö kõrvalt. Praegu on elu võrreldes tolle ajaga väga lihtne.
Kas on kolleege, kes Sulle mõju avaldanud?
Jaa, on. Kui mina tulin tööle, oli haigla vanemõde Ilma Nõmm. Tema lahkus eelmisel aastal meie hulgast. Ta oli väga konkreetne, ei mõistnud nalja ja kuigi mina olen rõõmsameelne inimene, on ta hästi palju mind õpetanud, juhendanud ja eeskujuks olnud. Teatud ajaperioodil töötasime ühes toas, mina haigla ülemõena ja tema haigekassa raviarveid tehes. Me suhtlesime ka siis, kui tema pensionile läks. Ilma oli inimene, kes tegi ja oskas väga palju – narkoosi anda, elektriravi, röntgenpilti teha, ta oli meditsiiniõde… Väikses haiglas ongi nii, et sa pead oskama väga palju, olema ristkasutuses. Sünnituses on mind mõjutanud Merike Tingas. Kui käisin praktikal Hiiumaa haiglas, siis ma mõtlesin, et Merike on kuri inimene. Ta ongi konkreetne ja tal on oma tõekspidamised, aga tegelikult on Merike üdini hea inimene. Meil oli omavahel väga hea koostöö. Kui Merike läks pensionile, siis tegelikult olime kõik väga kurvad. Ma saan temaga senimaani väga hästi läbi ja me suhtleme tihedalt.
Ja siis Gennadi Aavik. Ta tuli aastal 1997, oli juhatuse liige ja töölt lahkus järsku, haigestus aastal 2016. Kui ta tööl oli, siis me vaidlesime väga palju, ma ei saanud iga kord aru, mida ta mõtles. Vahel tundusid tema mõtted utoopilised. Tegelikult olid tal, nüüd tagantjärgi mõeldes, väga head plaanid. Tänu Gennadi Aavikule on meie haigla selline, nagu see praegu on. Kui aastal 2023 valmib tervisekeskus, on seegi tema projekt, millega meie edasi tegeleme. Praegu ma mõistan teda väga hästi. Ta oli haigla eest väljas. Tollal oligi raha vähe, pidigi tegema selliseid otsuseid nagu ta tegi, aga ta kuidagi nägi suuremat pilti, kuidas haigla peaks toimima. Oleme ju tema algseid mõtteid edasi arendanud, et see haigla saaks kunagi korda ning et see haigla oleks jätkuvalt olemas. Meil on ju mitmed projektid, mida tahame tegema hakata, näiteks järgmisel aastal EMOt renoveerima/laiendama, tervisekeskust ehitama.
Ma arvan, et need ongi need kolm inimest siin haiglas, kes mind kõige rohkem on mõjutanud. Muidugi kogu personal on mind kasvatanud ja õpetanud, kõik inimesed. Tegelikult ei pea ju kõikidele meeldima. Kui haiglas on töötajate vahel mõningad lahkhelid, seda juhtub vahel, kui palju erinevaid inimesi koos töötab, siis olen ikka öelnud, et me ei peagi sõbrad olema. Sõbrad on meil kodus või väljaspool tööd, aga me peame õppima koos töötama. Meie haiglas on väga hea meeskond ja väga püsiv kaader. Mina tulin tööle aastal 90, aga meil on ka töötajaid, kes on tööl aastast 1969, 1970, siis kui mina alles sündisin. Kes on ikka siia tulnud, see naljalt ära ei lähe.
Kas oled rohkem ülemus või juht? On sel üldse vahet?
Ülemus on selline veidi halvamaiguline sõna. Ma ikkagi arvan, et olen pigem juht. Minu juurde võib alati tulla, kui on mure. Mulle võib helistada 24/7. Ja helistataksegi. Minu uks on alati lahti. Ma alati kuulan. Aitan, kui saan. Seda ka isiklikes probleemides, kui nad julgevad sel teemal minuga rääkida. Ma püüan kõiki mõista. Loomulikult iga kord ei saa mõista. Püüan alati teha nii, et meie töötajatel ja haiglal oleks parem. Muidugi tuleb väga palju lähtuda patsiendist. Ja kui patsiendid isiklikult helistavad mulle, siis ikka püüan neile vastu tulla.
Kui palju ise veel praktiseerid?
Ma ei ole arst, ma olen ämmaemand. Ämmaemanda tööd ma ei tee enam ligi aasta, sest ma ei soovi seda enam teha. Ma arvan, et ei tee ämmaemanda tööd enam mitte kunagi. Selleks on isiklikud põhjused. Tegelikult on lapsed imetoredad ja sünnitamine loomulik protsess. Ma ei taha enam seda vastutust, see on ikka väga-väga suur. Muidugi elu muutub, muutuvad korrad ja muutuvad ka suhtumised. See ei ole ainult see, et naine tuleb ja sünnitab. Kõik see rasedus ja sünnitus on ajas muutunud. Rasedaga suhtlemine, perega suhtlemine, tugiisikuga suhtlemine, vastutus lapse eest. Sünnitusprotsess on väga suur töö ja kui laps ära sünnib ning kõik on hästi, on super, aga alati ei lähe nii hästi. Just see, kui lastega midagi juhtub, on minu otsust mõjutanud. Kui minu jaoks olulised inimesed sünnitavad ja siis nende lastega juhtub midagi, siis lihtsalt ei taha enam. Kõik need tunded ja läbielamised on ajas kasvanud ja seepärast ka olen loobunud.
Kuidas haiglal rahalises mõttes läheb?
Aastaid oli haigla eelarve väga sügavas miinuses, õieti meil ei olnudki raha. Kui haigla rahastamine oli ravijuhu põhine, siis haigla majandamine oli väga-väga keeruline. Rahapuudus kimbutas meid juba Aaviku ajal, kui me veel ei olnud Regionaalhaigla tütarhaigla. Väga palju sai suheldud ministeeriumi ja haigekassaga, sest meie soov oli, et Hiiumaa haigla oleks eelarveline asutus. 2017. aastal võrgustusime Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga ja PERHis saadi päris kiiresti aru, et meil ei ole ravijuhupõhise rahastamisega jõudu ellu jääda. Koostöös regionaalhaiglaga on meil nii-öelda ühtse reaga rahastamine alates 1 aprillist 2018. Selline rahastamissüsteem on end sajaprotsendiliselt õigustanud väikehaigla jaoks. Puuduseks on investeeringukomponendi puudumine. Järgmisel aastal tahamegi sellega tegeleda. Investeerida on ju vaja, et soetada uut aparatuuri, mis on väga kallis. Me küll teeme jätkuvalt raviarveldust, aga me ei saa enam haigekassast arvete alusel raha. Ainus erand on hemodialüüs, mille eest tasutakse eraldi. Nii, et viimased aastad me elame tunduvalt paremini.
Kui palju on haiglat väljastpoolt toetatud?
Ikka on, päris palju. Selver on juba 18 aastat teinud toetuskampaaniat, milles me osaleme. Kuna see on suunatud vastsündinutele või lastele, siis oleme püüdnud alati sellekohast aparatuuri/instrumente soetada või ennast koolitada. Kui soetasime sünnitusosakonda elustamislaua, siis liitusime Sünnitusmajade toetusfondiga. Meid on toetanud AS Estravel, Eesti Sünnitusmajade toetusfond, AKEN ja Ragne Toming, erakond Isamaa ja EKRE.
2012. aasta septembris avasime Jõulutunneli ja heade annetajate annetuste toel soetatud kompuutertomograafi.
On veel teisigi toetajaid. Praegu on veel küsimärgiga koostöö ühe heategevusfondiga, kes teeb valiku toetuse andmiseks kõikide üldhaiglate vahel.
Kõige suurem tugi ongi olnud kompuutertomograafi saamine. Ega me enam ei kujuta ette elu ilma kompuutrita. Kui me aparaadi kasutusele võtsime, siis ikka küsiti, et kellele seda tarvis on, see ei tasu ära… Ega ei tasugi, see on niivõrd kallis, lisaks hooldused ja kui midagi katki läheb, siis see on meeletult kallis. Aga kõik need inimesed, kes sellest abi saavad, on olulised. Turvatunne, et meil on abivajamise hetkel vajalik aparatuur olemas siinsamas Hiiumaa haiglas, on oluline. Näiteks onkoloogilised patsiendid, kes peavad käima kord aastas kontrollis ning peaksid sõitma uuringu jaoks Tallinnasse ja siis tulema tagasi. Selleks raiskab inimene terve päeva, aga nüüd on uuringu läbiviimise võimalus olemas kohapeal.
Kui turvaliseks hindad Hiiumaa tervishoidu?
See on hea küsimus. Tervishoiuga on ju tegelikult väga keeruline, arstid on eakad ja spetsialiste Hiiumaale saada keeruline. Kui ma mõtlen seda aparatuuri, mis meil majas on, siis ma arvan, et meil on hästi. Meil on olemas kompuutertomograaf, uus röntgen, sonograafia aparaadid, mis küll vajaks vahetamist, narkoosiseadmed, hingamisaparaadid, monitorid jne. Igapäevase töö jaoks on vajalik olemas. Meil on olemas labor. Aga alati saab paremini.
Kõige tähtsam on inimene, spetsialist. Aparaat võib ju olla, aga kui ei ole töötajat aparaadi taga, siis ei ole aparaadil mingisugust mõtet. Õnneks praegu on kõik vajalikud inimesed olemas. Aga töö arstidega, et arste Hiiumaale saada, on minu peaaegu igapäevane töö. Kõik need valvegraafikud, et arstide tööajad paika saada… See on väga keeruline töö. Meil on mitmeid eriarste – kirurg, günekoloog ja sisearst – kohapeal ainult üks, ülejäänud käivad lühiajaliselt mandrilt ning näiteks anestesioloogid käivad ainult mandrilt. Töögraafikute kokku sättimine – kes millal tuleb, millal saab tulla, kes läheb, et ajad omavahel klapiksid, et ei tuleks auke vahele; klapitada majavalvegraafik, koduvalvegraafik jne – see teebki töö keeruliseks. Kõigile arstidele ei sobi Hiiumaale tulla ja siin töötada, aga need arstid, kes on jäänud meie haiglasse käima, neile Hiiumaa väga meeldib. Mõned on ostnud siia omale kinnisvara, mis on positiivne.
Perearstid on meil kõik eakad. Praegu on meie perearstid väga koormatud, nende juurde vastuvõtuaega saada on väga keeruline. Neil on palju tööd, nende nimistud on suured. Ega koroonaaeg pole elu lihtsamaks teinud. Meie inimesed on nii-öelda arstiusku, kuigi meie pereõed on väga targad, kogemustega. Iga kord ei peakski minema arsti vastuvõtule, pereõed suudaks anda sama soovituse kui arstki, aga inimesed on harjunud, tahavad uskuda rohkem arste. Ma väga loodan, et kui ükskord saab meie tervisekeskus valmis ja teine tegevuskoht Käinas ning kui meie praegused perearstid pensionile lähevad, siis nende asemel tulevad uued, nooremad. Ei peagi tulema äsja ülikooli lõpetanu, oodatud on väga 40+ ja 50+ vanuses, need, kellel on energiat ja tahtmist veel palju, aga soovivad rahulikumat keskkonda. Ja ega arst üksi ei tööta, lisaks on vaja õde ja tugipersonali. Puudu on ka spetsialistidest – õdedest, radioloogiatehnikutest, bioanalüütikutest, operatsiooniõdedest, anesteesiaõdedest. Praegu on meil inimesed ristkasutusega, kes tuleb Tallinnast korraks Hiiumaale tööle, kes kiirabist. Paljud on öelnud, et sellest aru saada, kuidas Hiiumaa haigla toimib, on päris keeruline. Igapäevaselt selle sees olles on minu jaoks väga lihtne – tean täpselt, kuidas kõik peab käima. Nii, et kui kõik toimib, siis on turvaline, aga kui on üks lüli puudu, siis on väga halvasti, siis kukub kõik kokku.
Kuidas hiidlane oma tervist hoiab, nii füüsilist kui vaimset?
Ma arvan, et inimesed on oma füüsilise tervise hoidmisel tublimaks läinud. Muidugi on meil uus spordikeskus ja neid inimesi, kes kõnnivad, jooksevad, sõidavad rattaga, uisutavad, suusatavad, käivad ujumas, on järjest rohkem. Vaimse tervise hoidmine on väga keeruline. Meil on küll psühhiaater, aga tema ei saa kõiki aidata. On palju inimesi, kes mattuvad oma suurte murede alla ja ei oska sealt välja tulla. Psühhiaatrid on välja toonud, et väga palju süüakse antidepressante. Kahju on, et meil ei ole spetsialiste, kes meie inimesi saaks aidata, kui on tõeliselt abi tarvis. Meil ei ole vaimse tervise õde, kuigi me oleme seda otsinud. Loodame, et kunagi tervisekeskuses saab see ametikoht täidetud. Psühholooge või kliinilisi psühholooge on Hiiumaal samuti vähe või pole üldse. Sageli on nii, et inimestele ei olegi ravimeid tarvis, aga on vaja inimest, kellega rääkida ja kes teda kuulab. Õnneks töötab meie haiglas hingehoidja, kelle poole saavad pöörduda nii haigla personal, patsiendid kui ka patsientide omaksed.
Kuidas kirjeldad praegust maailma enda jaoks? Kui kiiresti kõik muutub?
Väga kiiresti. Ma mõtlen näiteks viimast kahte aastat, kui COVID algas. Mina olin Sansibaril ja tundsin end väga hästi. Oli jaanuari lõpp ja tuli küll uudiseid, et Hiinas on COVID-viirus ja hakati välihaiglaid ehitama. Vaatasin neid uudiseid ja mõtlesin, et see ei tule kunagi Eestisse, see on ju seal kaugel Hiinas. Kui mõelda nüüd, siis selle kahe aastaga on ikka väga palju muutunud. Kui pandeemia alguses tegime meeletut tööd, siis lootsime, et see läheb mööda, see saab otsa ja taastub tavaline elu. Aga seda vist ei saa enam kunagi tagasi. Kogu maailm on muutunud. Inimeste mõttemaailm on selle ajaga hästi palju muutunud. Kõik need piirangud, mis tulevad, lähevad, muutuvad. Kõik see info, mida on meeletult palju ja mida jagavad eri ametkonnad. Infoküllust ei jõua haiglagi enam vastu võtta, selekteerida ja aru saada. Kuidas tavaline inimene peaks kõigest sellest aru saama? Tegelikult ei saagi.
Seda ma olen hästi palju rääkinud, et sõnumid, mida inimesteni viiakse, peaksid olema väga üheselt mõistetavad, selged ja konkreetsed. Arvan, et need kaks COVIDi aastat on teinud inimesi õelamaks, närvilisemaks. Näen seda näiteks kasvõi internetis, kus õelust, pahatahtlikkust, üksteisele ärapanemist on minu meelest palju enam kui varem. Ja protestivaimu kõikide asjade suhtes on need aastad kasvatanud. Kasvõi näiteks meie endi Facebooki grupidki Hiiumaa Heaks ja Vabad Hiiumaa Kodanikud. Ma ei kommenteeri seal kunagi, küll aga loen. Enamasti ühed ja samad inimesed kommenteerivad kõike ja kõiki. Paratamatult tekib mõte, et küll nad on targad inimesed, kõikidest asjadest teavad kõike, kuidas peab asi käima, kuidas asi on, ja kuidas kõik teevad valesti. Kommenteerides minnakse väga isiklikuks ning solvatakse südamest. Kas see peab ikka nii olema? Tegelikult ei ole kõik nii halvasti ja elu on väga tore. Ma usun, et COVID saab ükspäev mööda, maailm harjub sellega elama, enam ei ole piiranguid, elu läheb tavapärasesse rööpasse, mis paratamatult küll erineb pandeemia eelsest ajast. Kokkuvõttes on elu ilus. Tunneme siis rõõmu nendest asjadest, mis meil on.
Millega oma vaba aega täidad?
Mulle meeldib jalutada, reisida, lugeda, ujuda, mulle nii meeldiks, kui Kärdlas oleks ujula, mis on kell pool seitse juba avatud. Kui lapsed olid väiksed, siis ma tegin väga palju käsitööd – kudusin, heegeldasin, õmblesin. Nüüd ma ei ole aastaid vardaid pihku võtnud. Mulle meeldib kino, teater, kunst, hea seltskond, hea pidu. Ja muidugi mu lapselapsed, kes mulle väga meeldivad, kuigi mul on nende jaoks väga vähe aega. Kui ma vähegi saan, siis ma käin Tallinnas. Aeg-ajalt minna nädalalõpuks kasvõi spaasse – see lõõgastab, lülitab sind välja. Ka Hiiumaal on väga tore. Kui mu lapsed olid väiksed, siis me sageli tegime perega Hiiumaa tiiru. Igal suvel pakkisime söögikoti kaasa ja läksime. Mind hästi kõnetavad Kalana, Kõpu, Puski ja Palli. Muidugi on ka kõik teised paigad toredad, aga need kuidagi eriti. Kui mul oleks kunagi suvemaja, siis see saaks olema kuskil Kõpu-Kalana kandis.
Teil on kaks poega. Kuidas neil läheb?
Poegadel läheb hästi. Minu lapsed on minu elu kõige tähtsamad inimesed. Siis on mu lapselapsed, ema, õde ning õe pere.
Millised väärtused on ema Eha Karm Sulle kodust kaasa andnud ja mida oled püüdnud enda lastele kaasa anda?
Esiteks ausus, valetamine ei vii kuhugi. Töökus. Kui me õega kasvasime, siis isa oli merel ja ema oli kogu aeg tööl. Ema põhimõte, et inimesi tuleb aidata, mõista, kuulata, on ka minule olulised. Sõbralikkus ning heatahtlikkus on samuti ema väärtused. Emaga ma suhtlen väga palju, mitte just iga päev, aga tihti. Ta on aktiivne pensionär, kes sõidab autoga, käib soengus ja hoolitseb enda eest. Minu ema on ikka proua, selle sõna kõige paremas tähenduses. Ta on vitaalne ja tubli, saab oma eluga ise hakkama. Aeg-ajalt olen mõelnud sellele, et olen harjunud, et ema on olemas. Aga ükspäev, kui ema ei ole… on väga imelik.
Mis jääb Sinust lapselastele meelde?
Võib-olla korraarmastus. Ma lastele õpetan, et kui me läheme kasvõi jalutama või kiikuma , siis enne väljaminekut peab tuba korda jääma. Mõtle kui hea, kui tagasi tulles on juba kõik korras! Meil oli õega omal ajal täpselt samamoodi, et me ei tohtinud kodunt ära minna, kui tuba korrast ära. Ja ma arvan, et see, et ma armastan neid ja ma tahan nendega koos olla. Kui ma nendega koos olen, siis me teeme midagi, meil on alati väga tore, me võtame alati midagi ette – käime kohvikus, käime koos ujumas, käime koos söömas, oleme spaas käinud, loeme raamatuid, joonistame, mängime lauamänge… See, mida koos teeme, jääb ehk lastele meelde.
Kui mu praeguseks neljaaastane lapselaps sündis, siis ma olin tööl. See oli väga hirmutav kogemus, sest kui ikkagi nii lähedased “valivad” sündimiseks selle päeva, kui lapse vanaema on tööl – see on uskumatu juhus, sest tegin juba siis hästi vähe valveid, ning väga stressirohke. Ma armastan oma lapselapsi, nad on väga, väga toredad ja ma väga loodan, et nad armastavad mind ka.
Tavaliselt on nii, et lapsed ei taha alati kõike kuulda, mida vanemad räägivad ja täisealistena vahel ütlevad, et lapsevanemal oli omal ajal õigus. Kas pojad on midagi sellist tunnistanud?
Seda pole veel olnud, et otseselt tunnistanud oleks. Aga ma tean seda, et kui nad kasvasid, siis ma nõudsin mõnda asja, mis pidi olema täpselt nii, nagu mina soovisin. Kasvõi see, et kodu peab olema korras. Kuigi siis tundus, et muudkui õpetad, õpetad ja nõuad ning see ei vii kuhugi, aga tegelikult see viib.
Milline unistus peaks veel täituma?
Haiglale soovin, et kõik need plaanid, mis meil tehtud – EMO renoveerimine, haigla renoveerimine, tervisekeskuse loomine – täituks, et Hiiumaa haigla jätkaks üldhaiglana ning meil oleks jätkuvalt sünnitusosakond. Loodan, et meie juurde leiavad tee erinevad spetsialistid, et meil ei oleks kaadripuudust, et meil jätkuks perearste ning tervis-
hoiu mõistes oleks Hiiumaal turvaline elada. Isiklikus elus soovin, et jätkuks samamoodi, oleks rahulik, et ema kestaks ja lapsed saaksid oma eluga hakkama. Turvatunnet on vaja, heatahtlikkust, sõbralikkust ja rõõmsameelsust. Ei ole nii, et iga päev on kõik halvasti, tegelikult peaks vaatama seda, mis on meie elus hästi. Mina saan küll öelda, et ma ei ole kunagi elanud nii hästi kui praegu, ma ei mõtle selle all oma tööd. Ma ei vahetaks oma elu mitte millegi vastu.
Küsis KATRIN KIVIVUORI
Teised Riinast
Poeg Tõnu Tamm: “Minu ema on väga suure empaatiavõimega inimene. Ta suudab astuda teiste inimeste kingadesse ning näha situatsioone väljaspool enda perspektiivi. See on kindlasti üks omadustest, mille olen emalt õppinud ja saanud nii mitmeski olukorras paremini hakkama. Lisaks on ta väga suure südamega hea inimene, kes seab sageli end tahaplaanile, et aidata teisi. Kindlasti saavad kõik inimesed aru, kes on minu emaga kunagi suhelnud, et ta on tohutult humoorikas inimene. Sageli talle endale mõistmata on tema sõnakasutus ja tähelepanekud erinevate olukordade kohta nii naljakad, et raske on seda kuuldes mitte naerma puhkeda. Me oleme koos palju reisinud ja seiklused välisriikides on olnud vahel täiesti pöörased, uskumatud ja loomulikult äärmiselt naljarohked. Oleme roninud ilma julgestuseta hiiglaslikul kaljuserval, hullanud maailma suurimas veepargis ja seigelnud kohalikega mööda Aafrikat. Tema energia ja positiivsus on need, mis säravad ka kõige hallimal päeval. Ma arvan, et paljudel inimestel on temalt palju õppida. On hea meel olla nii ägeda inimese laps!”
Tõnis Siir, kolleeg: “Töötan Riinaga Hiiumaa haigla juhatuses juba viiendat aastat. Võin tema kohta kindlalt väita, et tegemist on meeldiva ja koostööalti kolleegiga. Ta on kiire taibuga ja võimekas probleemide lahendaja. Tema ainsaks “puuduseks” võiks pidada seda, et tal pole veel tekkinud juhile vajalikku “kõva kesta” ning säilinud on normaalne emotsionaalsus, mis halbade emotsioonide tekkel “põletab” juhti rohkem, kui vaja. See on minu arvamust mööda ka põhjus, miks Riina peaks ka edaspidi jätkama Hiiumaa haigla juhina. Edu talle!”
Tõnis Laanemäe, kolleeg: “Ülemusena on Riinat väga keeruline kirjeldada, kuna ta on pigem juht kui ülemus. Minu jaoks on vahe selles, et ülemustele reeglina meeldib olla oma positsioonil olla ja öelda kuidas asi peab olema. Juht on pigem inimen, kel on visioon kuhu ja mis ajaks ta soovib jõuda, teeb selle eesmärgi saavutamiseks tööd ja suunab oma meeskonda selliselt, et tulemuseni ikkagi jõutakse. Juhina iseloomustab teda kindlasti töökus, sihikindlus ja pingetaluvus. Ma ei oska inimesi hästi kirjeldada, aga kindlasti on ta heatahtlik, abivalmis. Nii palju kui minule on mulje jäänud on ta kindlasti ka väga hea vanaema.”
Marge Vähter, kolleeg: “Juhina on Riina kindlasti hästi kohusetundlik. Kiire lahenduste leidja. Ta kohe hakkab lahendusi otsima, kui tekib probleem. Ja ta leiab need. Minu meelest on ta väga hea juht. Tal olemas kõik juhile vajalikud omadused. Ega siis juht ei ole ainult see, kes teeb populaarseid otsuseid. On vaja teha ka ebapopulaarseid otsuseid. Ta kaalutleb, mõtleb, ei torma. Ta on ise täpne, kõik peab olema paigas, nii-öelda joont mööda. Ta nõuab ka oma alluvatelt seda. Ta on pahane, kui kõik pole nii nagu peab olema. Mulle tundub, et lisaks haigla juhtimisele, juhib ta kogu Hiiumaa meditsiini. Ta on kõik oma südameasjaks võtnud. Inimesena on ta väga tore, kuulab, mõtleb kaasa. Ja ta kuuleb, mida sa räägid. Minu meelest on ta väga hea inimene.”
